Mille pärast on mul häbi oma elus? Ja mille üle olen uhke? Vastused neile küsimustele ütlevad väga suures osas ära selle, missugune inimene ma olen.

Minu varasest kristlaseks saamise ajast peale (olin siis 19aastane) olen huvitunud neist kohtadest, milles Piibel räägib häbist. Võib-olla hakkas see teema mind huvitama eelkõige seetõttu, et tüüpilise teismelisena ei tahtnud ma olla teistest erinev. Ma tahtsin kuuluda gruppi ja nüüd olin järsku saanud kristlaseks. Ma olin uhke oma uue seisuse üle ja võisin sellest kergesti kuulutada oma kristlasest sõprade hulgas, aga ma ei tundnud ennast üldse kindlana siis, kui pidin oma uusi uskumusi „paljastama” oma endiste semude hulgas. See oli pingeliseks okkaks minu uue ja vana identiteedi vahel. Oma vaimulikus ebaküpsuses ei olnud ma veel täielikult mõistnud, mille üle ma tegelikult olen uhke ja mida ma häbenen. Nendel varajastel aegadel rabasid mind kaks teksti. Esimene oli Markuse 8:38, milles kuulsin Jeesust otseselt mulle ütlemas, et kui Ta tagasi tuleb, siis Ta häbeneb neid, kes häbenevad Teda. Teine salm oli Roomlastele 1:16, milles Paulus teatab, et ta ei häbene evangeeliumi, sest see on Jumala vägi päästmiseks. Need tekstid olid minu jaoks väga kõnekad, sest minul oli häbi, nii väga, et ma leidsin teatud ringkonnas olevat kohutavalt raske avada suu ja rääkida oma usust.

Jumal oli hakanud mind oma rada pidi juhtima. Aga ma ei olnud veel väga kaugele jõudnud minna. Tagasi vaadates tean ma nüüd, et ma ei häbenenud veel täielikult kõiki oma endiseid tegusid. Ikka juhtus, et vaatasin aeg-ajalt igatsevalt üle õla tagasi nendele „headele aegadele”, mis mul kunagi olid olnud, ja inimestele, keda ma siis üsna muretult ära sain kasutada. Siis ühel päeval, mõni kuu pärast ristimist, „mõõtsin ma silmadega” ühte noort naist, samal ajal kui mu oma naine pakkis ostetud kaupa kottidesse, ja sel hetkel rääkis Jumal minuga nii valjult, et ma ei suutnud Ta sõnumist kõrvale hiilida. „Mida sa vaatad? Ja miks?” oli sõnum, mis trummeldas läbi mu teatud määral ülekuumenenud aju. Sel hetkel taipasin, et pean astuma järgmise sammu pühitsusteel. Ta tahtis, et tunneksin uhkust oma usu üle Temasse ja häbi nende asjade pärast, mida ma kunagi olin harjunud tegema. Jumal tahab igaüht meist juhtida mööda teed, mis viib ellu.

Isa, aita meil täna võtta Sinu käest kinni ja järgneda Sinu juhtimisele.