Seda pole kerge öelda. Nagu teise põse ettekeeramine, millest räägib salm 39, räägib ka see salm olukorrast, mis tingib meie kaitsereaktsiooni.

Et mõista, mida Jeesus 40. salmis öelda tahab, peame Tema sõnu veidi lähemalt uurima. Tuunika (meil: särk) oli tol ajal kotitaoline linasest või puuvillasest riidest alusrõivas. Vaid kõige vaesematel inimestel polnud mitut tuunikat. Kuub seevastu oli soe pealisriietus, mida kanti päeval seljas ning kasutati öösel tekina. Tavaliselt oli inimesel ainult üks kuub.

Juutide seaduse kohaselt võis inimeselt tuunika pandiks võtta, kuid kuube tohtis pantiks võtta vaid kuni päikeseloojanguni (vt 2Ms 22:25, 26). See tähendab, et seaduse järgi ei tohtinud inimeselt tema kuube ära võtta.

Sa küsid ilmselt, mida tahtis Jeesus 40. salmis meile öelda? Ta annab meile seal nõuande, mida me ilmselt eriti järgida ei tahaks. Ta räägib meile, et kristlastena ei pea me keskenduma oma õiguste nõudmisele. Veelkord käsib Jeesus meil iseenesele surra. William Barclay kirjutab sellest nii: „Kristlane ei mõtle oma õigustele, vaid kohustustele; mitte eesõigustele, vaid vastutusele. Kristlane on unustanud, et tal üldse on mingid õigused. Inimene, kes viimase veretilgani oma õiguste eest võitleb, olgu siis koguduses või väljaspool seda, on kristlusest väga kaugel.“

Jeesuse õpetus kuuest ei tähenda, et kristlane ei võitle kaasinimeste õiguste, korra ja seaduslikkuse eest. Kuid see tähendab, et ta on enesele surnud. See oli õppetund ka eelmises salmis. Seal oli see aga seotud meie isikuga, siin on see seotud meie varaga. Jeesus tõesti ootab, et me oleksime Tema sarnased.