Vaata, Jumal on mu pääste! Ma olen julge ega karda, sest Issand Jumal on mu tugevus ja kiituslaul, ja tema oli mu päästja. Js 12:2

Võib-olla on igapäevase leiva palumise keskseks õppetunniks meie absoluutne ja täielik sõltumine Jumalast, isegi nende seas, kes sellist sõltumist kunagi ei tunnistaks.

Mõtle sellele. Ilma Jumalata ei ole leiba, ei igapäevast ega mingit muud. Ilma Jumalata ei ole leiba, punkt. Me oleme absoluutselt Jumala käes. D. Martyn Lloyd-Jonesil on õigus, kui ta väidab, et „kahekümnenda sajandi ülim rumalus on mõtlemine, et kuna oleme omandanud teatava hulga teadmisi Jumala seaduste kohta, oleme Temast sõltumatud“.

Tõde on see, et me ei saa elada päevagi ilma Temata. Ilma Tema päikese ja Tema vihma ja nende mõjuta ei oleks meil igapäevast leiba. Ja mõtle seemnetele. Kuigi inimesed külvavad neid ja on täiesti abitud ilma nendeta, ei suuda nad neid toota. Teadlased võivad analüüsida seemneid ja teha kindlaks nende koostisosad, kuid sünteetilised seemned ei lähe kasvama. Kõik elav pärineb Jumalalt. Meie toit on otsene kingitus. Sellega seoses annab Meie Isa palve neljas lause Jumalale Tema õige koha.

Pealegi on sõltumise tunnistamine igapäevane küsimus. Nagu paneks jõukas isa oma lapse nimele tohutu pangahoiuse. Kuid laps saab iga päev ainult nii palju välja võtta, kui on tšekile kirjutatud. Nii tuletatakse lapsele pidevalt meelde tema jõukuse allikat. Meie palved toimivad nagu tšekid, mille abil esitame nõuded Jumala rikkustele ja millega me väljendame oma tänulikkust Tema igapäevase helde anni eest.

Jumal oma tarkuses ei ole jätnud elu toiduvarusid ja jõukust igaühele meist sündides või kahekümne esimesel sünnipäeval. Oma patususes raiskaks me oma varanduse ja pealekauba unustaksime Andja. Jumala igapäevased õnnistused ja vajadus nende järele aitavad meil meeles pidada Isa.