Selles juhtumis peitub hulgaliselt õpetusi. Jeesus, maailma Lunastaja, lähenes hetkele, mil Ta andis oma elu patuse maailma eest. Kui vähe aga mõistsid Tema jüngrid, mida nad kaotama pidid! Maarja ei suutnud seda mõistusega hoomata. Tema süda oli täis puhast, püha armastust. “Mida saaksin anda Issandale kõigi Tema õnnistuste eest?” küsis ta südames. Salv – jüngrite silmis küll kallihinnaline – väljendas vaid puudulikult tema armastuse sügavust oma Issanda vastu. Kristus aga suutis hinnata Maarja armastuse andi ning Maarjat valdas täiuslik rahu ja õnn.

Kristus tundis rõõmu Maarja siirast igatsusest täita oma Issanda tahet. Ta võttis vastu tema puhta kiindumuse, mida Tema jüngrid ei mõistnud, ei suutnud mõista. … Maarja salv oli tema armastuse and ja see tegi selle Kristuse silmis hinnaliseks. … Jeesus nägi, kuidas Maarja hämmelduses tagasi kohkus, oodates etteheidet Temalt, keda ta armastas ja kummardas. Selle asemel kuuleb ta tunnustussõnu. “Miks te tülitate seda naist!” lausub Jeesus. “Ta on teinud mulle kauni teo. Vaeseid on teie juures ju alati, mind aga ei ole teil alati. Sest seda salvi minu ihu peale kallates tegi tema seda minu matuseks. Tõesti, ma ütlen teile, kus iganes kogu maailmas kuulutatakse evangeeliumi, kõneldakse ka tema mälestuseks sellest, mis ta on teinud.” Jeesust rohkem ei võitudki, kuna hingamispäev oli saabumas ja juudid pidasid hingamispäeva käsu kohaselt. … Maarja soov Issandale seda teenet osutada oli Kristusele väärtuslikum kui kõik maailma nardisalv ja õlid kokku, sest see väljendas Maarja lugupidamist maailma Lunastaja suhtes. Maarjat ajendas Kristuse armastus. …

Maarja nägi Püha Vaimu väe läbi Jeesuses Teda, kes oli tulnud otsima ja päästma hukkumas inimlapsi. Samalaadset pühendumist ilmutagu Kristuse iga järelkäija. – Käsikiri 28, 1897.