Aastaid tagasi külmutati minu kodulinnas Glendale´is Kalifornias 73aastase emeriitprofessori surnukeha. Ta oli äsja surnud kopsuvähki. Cryonikute Seltsi liikmed kandsid hoolt ainulaadse külmutamisprotsessi eest; nad kasutasid kunstlikku hingamist ja südamemassaaži, et vältida hapnikukaotust või vähenemist ajus, kuni keha oli läbini külmutatud. Ohutuse mõttes kuivendasid nad kogu vere kehas ja asendasid selle antifriisi lahusega. Pärast keha läbikülmumist pakkisid nad selle kuivjäässe ning viisid lennukiga teise osariiki. Seal seda nüüd säilitatakse külmutatuna vedelas nitrogeenis -321oF juures, kuni teadus leiab ravi vähi vastu. Siis kavatsevad nad keha sulatada, kunstliku hingamise ja südamemassaaži kaudu elule tagasi tuua ning ravida ära surmahaiguse, mis mehe esimesel korral surmas.
Mõnegi jaoks võib see kõlada fantastikana. Kahtlemata on sellega seotud palju probleeme ja komplikatsioone. Kas see on vastus ajastuid vanale surmaprobleemile? Kas kaasaja mehed ja naised tulevad tagasi ihulikust surmast – sama lihase kehaga, mis neil oli enne surma – lihtsalt olles külmutatud, oodanud teatud aeg ja siis saanud reanimeeritud? Kas Cryonikute Seltsil õnnestub tuua professori külmutatud keha ja sadade teiste külmutatud kehad tagasi elule siis, kui meditsiiniteadus leiab ravi vähktõve ja teiste haiguste vastu? Kas elu pärast surma on kaasaja tead- laste kätes või on olemas kõrgem võim, kes mõjustab inimese eksistentsi?
Ainult ülestõusnud Kristuse poolt tagatu tõttu on meil lootus ärgata surmaunest. Ülestõusnud Kristus on ainus “uudsevili magamaläinutest”. Meie ülestõusnud Päästjal on “surma ja surmavalla /haua/ võtmed” (Ilm 1:18), ning Tema tõotab kutsuda haudadest välja need, “kes on teinud head, elu ülestõusmiseks” (Joh 5:28,29).
Paljud meist on seisnud pisaraist tulvil silmadega oma kalli inimese haua juures ja küsinud-küsinud:”Miks?” Võtke südamesse – suur ülestõusmishommik on tulemas!
H. M. S. Richards, Jr.
JEESUS TÕOTAB MEILE ELU PÄRAST SURMA
Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest. 1 Kor 15,20.