Art Page, pikaaegne kirjandusevangelist ja kirjastusjuht, jutustab meile hirmust ja sellest, kuidas hirm talt ühel päeval peaaegu edu röövis.

"Hirm pole mitte ainult ebameeldiv kogemus, vaid mõjub ka kirjandusevangelistide programmile kõige laastavamalt. Kindlasti ei ootaks Sa, et minusarnane kogenud töötaja, kes on 35 aastat ustele koputanud, langeks Saatana suure ajaraiskamise relva – hirmu – ohvriks, või kuidas? Kuid nii see juhtus ja ma õppisin, et julgus ei tähenda hirmu puudumist, vaid pigem seda, et hirmule vaatamata edasi minnakse!

Ühel pärastlõunal parkisin auto tee äärde rikkas talude piirkonnas Ida-Colorados. Jõllitasin pika allee lõpus asuvat erakordselt suurt maja koos muljetavaldavate küünide ja muude hoonetega. Ma kartsin tõsiselt neid külastada, kuigi kõrvus kõlasid kogenud piiblitöölise sõnad: "Selle näljase südame ümber on lihtsalt kuhjatud veidi enam telliseid, kive ja mörti." Olin kassetilt kuulanud, kuidas George Akers tsiteeris Alan Lakini elutähtsat küsimust: "Kas sa teed praegusel hetkel just seda kõige olulisemat asja, mida Jumal soovib, et teeksid?"

Seal istudes ja aega raisates mõistsin, et hirmul olles ma ei teinud parajasti seda kõige olulisemat, mida Jumal soovinuks. Nii võtsin ma endal kratist kinni, sõitsin sissesõiduteele ning koputasin uksele, ise mõeldes: "Aitäh, Issand, kedagi pole kodus." Kui auto juurde tagasi pöördusin, märkasin aga meest, kes töökoja uksel karburaatorit vahetas.

Kõndisin tema juurde ja ulatasin talle siiralt käe. Ta vastas käepigistusele soojalt, mis andis mõista, et oleme sõbrad.

Avaldan teile saladuse, kaastöölised! Olge esimese kümne sekundi jooksul nii siiras, et teie uus sõber ise kannustab teid temaga raamatuid jagama. Kui olete oma suhtega nii kaugele jõudnud, jääb vaid veidi aega raamatuesitluse lõpuni, tellimuseni ja selle ajani, mil Fred ja mina ükskord mõlemad uuel maal elame, kuid see aeg on rahuldustpakkuv.

Fred rääkis järgmise viieteistkümne minuti jooksul kõik enda südamelt ära. Ta oli nn kuiv alkohoolik, kes oli kolme aasta eest riigivanglast vabanenud. Nüüd on ta poes edukas töödejuhataja, kuid pettunud koguduseliige, sest usub, et kogudus ei suutnud aidata tal kogudusse sisse sulada, nagu Jeesus seda oleks teinud. Ometi on ta innukas lugeja ja tunneb sügavat igatsust sellise tuleviku järele nagu Ilmutusraamatus kirjas.

Kui ta mu auto juurde saatis ja tänas, et olin toonud talle ilusad raamatud – "Ajastute igatsuse", "Jumala armastuse võidukäigu", "Kodused piiblilugemised", "Tee Kristuse juurde" –, ütles ta: "Ma loen neid nüüd igal õhtul keskööni."

Mis on raha selle kogemusega võrreldes, mille Frediga sain? Saatan ei tahtnud kohe kindlasti, et ma seda sissesõiduteed pidi edasi sõidaksin, KUID JUMAL TAHTIS!