See on kena ütlus, kena lubadus, aga tõde on see, et inimesed ei saa kõike, mida paluvad, ega leia kõike, mida otsivad. Võtame näiteks apostel Pauluse. Ta palus korduvalt tervenemist, kuid tulutult. Jumala sõna Paulusele oli: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks“ (2Kr 2:8, 9). Samamoodi palvetas Jeesus kolm korda, et Tema ristilöömise karikas võetaks Temalt ära, kuid Ta löödi ikkagi risti (Mt 26:36–46).

Jeesus ega Paulus ei hakanud „vastuseta“ palvete pärast protestima. Nad ei süüdistanud Jumalat lubaduste andmises, millest Ta kinni ei pidanud. Nad ei kaotanud kunagi usku. Vastupidi, Jeesus ütles vaid: „Sündigu Sinu tahtmine!“ ja Paulus ütles: „Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale“

(2Kr 12:9).

Ei Jeesus ega Paulus võtnud Matteuse 7:7-t kui tühja tšekki, mille nad võisid täita ükskõik millega. Tundub, et mõlemad tõlgendasid seda nii, et Jumal annab neile armu teha seda, mida neil iganes on vaja teha. Seega tõlgendasid nad käsku küsida, koputada ja otsida selle mäejutluse kontekstis: et Jumal annab neile jõu elada õndsakskiitmiste järgi, armastada oma vaenlasi ja elada ärevust tekitavates kriisides usaldavat elu. Nii Jeesuse kui Pauluse elu on tunnistuseks, et Jumal tõepoolest täitis tõotuse paluda, koputada ja otsida eesmärgil, milleks see oli mõeldud. Neil oli armu elada eeskujulikku elu.

Meil võib olla sama arm. Tegelikult oleme ilma selleta needsamad enesekesksed ja hukkamõistvad inimesed, kes me olime enne Jeesusega kohtumist.

• Kiida täna Jumalat, et Ta on armuline.

• Kiida täna Jumalat, et Ta on ülimalt valmis tegema meile kristliku elu elamist võimalikuks.

• Kiida täna Jumalat, et Ta täidab alati oma tõotused.

• Kiida täna Jumalat, et kui me palume, siis Ta annab, kui otsime, siis leiame, ja kui koputame, siis Ta avab.