Piiblis kasutatakse mõistet ususeeme mitmete nähtuste kirjeldamiseks: taevariigi, inimeste südames kasvava usu ning Jumala Sõna jagamise kontekstis.

Luuka evangeeliumi 8. peatüki salmid 4–15 sisaldavad üht Jeesuse kuulsamat tähendamissõna – lugu külvajast, kes läks välja seemet külvama. Seeme langes nelja erineva pinnase peale, millest igaüks esindab erinevaid viise, kuidas inimesed Jumala Sõna vastu võtavad ja sellele reageerivad.

Tee äärde langenud seemne sõid linnud ära, sümboliseerides neid, kes kuulevad Jumalast, kuid kuri võtab selle ära. Kaljusele pinnasele langenud seeme kuivas ära, sest sellel polnud juuri, nagu inimesed, kes Jumalast kuuldes võtavad Ta rõõmuga vastu, kuid raskustes loobuvad. Ohakate sekka langenud seeme lämmatati, kujutades neid, kelle usku segavad mured, rikkus või elulõbud. Heasse mulda langenud seeme tähistab neid, kes Jumala Sõnasse püsima jäävad ning vilja kannavad.

Ühelt poolt on tähendamissõna meeldetuletus – meie südame seisund määrab, kuidas Jumala Sõna meis toimib. Ususeeme kirjeldab usku kui midagi, mis algab väikesest ning võib kasvada millekski suureks ja tugevaks. See ei ole midagi, mis on meile antud ja jääb meiega alatiseks. Usk on midagi, mida tuleb lasta Jumalal kasvatada, hooldada ja arendada.

Teiselt poolt on tähendamissõna üleskutse külvata ning jagada Jumala Sõna. Ususeeme, mida meie saame kellegi teise elus külvata, võib olla sama väike kui sinepiivake. See võib olla üksainus salm Piiblist, mida jagame; tähtsusetuna tunduv mõte, mida väljendame; lohutus, mida pakume; küllakutse, mida me edasi ei lükka; kasvõi väike sõnum, mida sotsiaalmeedias avaldame. See ususeeme võib kasvada aga samamoodi kui sinepiivake – suureks taimeks.

Siinkohal on innustuseks Paulus, kes Esimeses kirjas korintlastele (3:6, 7) ütles: „Mina istutasin, Apollos kastis, kuid Jumal laskis kasvada. Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab.“ Need sõnad kinnitavad vastutust istutada ususeemneid nii nende inimeste ellu, kellega kohtume, kui ka nende inimeste ellu, kes on meie kodus ja peres. Kuid see, mis nende seemnetega juhtub, ei ole meie kontrolli all. Jumal kontrollib seda ja Jumal kasvatab, kui lastakse. Meie ülesanne on olla kannatlik ja lootusrikas, sest me ei tea kunagi, millal ja kuidas Jumal võib külvatud seemneid kasutada.

See on kutse usaldada Jumala kätte nii ususeeme, mis on meis endis kasvama läinud, kui ka kutse külvata ja kasta ükskõik kui väikseid seemneid meie ümber.

Hea Jumal, aita meil olla viljakas pinnas, kus Sinu Sõna saab juurduda ja kasvada tugevaks usuks. Anna meile ka julgust ja tarkust külvata ususeemneid teiste ellu, usaldades, et Sina lased neil oma armus ja väes kasvada.

Marta-Liina Põldaru