1. Moosese raamatu esimene peatükk on majesteetlik jutustus sellest, kuidas Looja tuleb oma uutele maapealsetele lastele aina lähemale ja lähemale. Kiirustagem selle aulise haripunkti juurde, rääkides loomisaruandest üldhuviajakirja stiilis kokkuvõttena (mõistagi võid lugeda kogu peatüki, kui sulle sobib). Sa mäletad, et iga päev lõpeb heebrea väljendiga „siis sai õhtu ja sai hommik, … päev”. Heebreakeelne sõna päeva jaoks on yôm, mis numbriga koos (nagu see esineb 150 korral Vanas Testamendis), viitab alati (välja arvatud Sk 14:7) 24-tunnisele ajaperioodile. Läheb lahti.

Esimene 24-tunnine päev – Jumal lõi valguse.

Teine 24-tunnine päev – Jumal lõi atmosfääri.

Kolmas 24-tunnine päev – Jumal lõi maa ja taimestiku.

Neljas 24-tunnine päev – Jumal lõi päikese ja päikesesüsteemi.

Viies 24-tunnine päev – Jumal lõi kalad vette ja linnud õhku.

Kuues 24-tunnine päev – Jumal lõi imetajad maa peale.

Ja siis, väga isikliku loomistöö haripunktis, kummardub Looja alla ja vormib oma jumalike kätega esimesed kaks olevust uuest liigist, mehe ja naise, kelle kombinatsioonis on Looja enda jäljend.

Ja missugune olid hinnang nende kuue loomispäeva lõpus? „Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea.” (1Ms 1:31) Ka sina oled seda teinud, eks ole? Lõpetanud mootori kokkupanemise, saanud valmis kulinaarse meistriteosega või pannud lõuendile viimase pintslitõmbe ja astunud siis laia rahuloleva naeratusega tagasi. „See on hea, väga hea!”

Võib-olla oli ateistist astronoomil Carl Saganil õigus. „Religioon, ükskõik kas vana või uus, mis rõhutab universumi suurejoonelisust nagu see on ilmutatud kaasaegses teaduses, suudab ehk esile kutsuda austuse ja aukartuse varusid, mida traditsioonilised usud vaevu puudutasid.” (Tsiteerinud Richard Dawkins raamatus „Luul Jumalast”.) Võib-olla oleme meie, kreatsionistid, kaotanud austava aukartuse Looja hingematva kätetöö ees. Aga võib-olla siis, kui me selle tagasi saame, võivad need, kes veel ei usu, leida selles jagatud aukartuses sammu lähemale märkamatule Loojale.