Piibliaegadel, mil kirjatarbeid ei olnud raisata, pidi iga kirjutaja hoolsalt läbi mõtlema, mida ja kuidas kirja panna, et kallist papüürust või pärgamenti mitte raisata. Sellepärast on Pühakirja igal detailil kaal. Ja kui Markus ütles, et see oli just Aleksandrose ja Ruufuse isa, kes Jeesuse risti kandis, siis ainult sellepärast, et see oli oluline. Nimed on ikka olulised, tutvused on olulised. Kujutlege, kuidas esimese sajandi koguduses inimesed neist rääkida võisid. „Ah, see ongi siis Ruufus, kelle isa Jeesuse risti kandis!” - „Meil on hea meel täna hommikul oma koguduses tervitada Aleksandrost, SELLE Küreene Siimona poega.”

Mõelda vaid. Kusagil oli inimene, kes seisis kõige raskemal hetkel Jeesuse kõrval. Kusagil oli üks mees, kes aitas veidikenegi leevendada Jeesuse ristilöömise vaevasid. Kusagil oli keegi, kes nägi Jumala enese valu ja kannatust ja meeleheidet nii lähedalt, kui see üldse võimalik oli. Kusagil oli üks mees, kes nägi reaalselt oma patu koledust ja selle tagajärgede ränka raskust. See oli tema patt, mis tollel päeval Jeesuse risti all nõrkema pani. Ja kuigi meil puudub võimalus seda hetke füüsiliselt läbi elada, oli see ka meie patt, mis Jeesusele nii suuri kannatusi põhjustas. Sina ja mina, meie olemegi Siimonad.

Jumal, anna meile andeks, sest me ei tea, mis me oleme teinud.

Mervi Kalmus