Ma olen sinuga avameelne. Kui ma mõtisklen Jeesuse ülemise toa üksteise armastamise käsule ja tõden, et Ta ütles jüngritele, et see on Tema tõelisi maapealseid järgijaid lõplikult defineeriv ja identifitseeriv joon, siis on minu jaoks valusalt uus ja õnnetult ilmne see, mida Ta ei ütle. Pane tähele, et Jeesus ei ütle: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid – kui te peate seitsmenda päeva hingamispäeva.” Ärge saage valesti aru. Ta kõnetab toatäit hingamispäevapidajaid, kes on esimesest hingetõmbest viimseni hingamispäevapidajad. See on valitute päev. Kuid kummalisel kombel ei väida Jeesus, et seitsmenda päeva hingamispäev oleks Tema tõelisi järgijaid lõplikult defineeriv joon.

Ta ei väida ka: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid – kui teie lootus on minu teine tulek.” Kuigi vaid mõni hetk hiljem ütleb Jeesus ülemises toas välja ühe armastatuima tõotuse: „Teie süda ärgu ehmugu! … tulen ma jälle tagasi.” (Jh 14:1−3) Ta ei väida, et taastuleku ootus on Tema tõelist rahvast lõplikult defineeriv joon. Kuigi Ta ei halvusta ega eita seda, aga ilmselt ei väitnud Jeesus ka, et „seitsmenda päeva” või „adventist” on see, mille järgi maailm tunneb ära Tema valitud.

Jeesuse ülemise toa väite: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid …” lõpp ei ole isegi mitte pühamu puhastamine ja lõpukohus ega 28 põhiuskumust.

Tõde, mis on Jeesuse viimases jüngritele antud korralduses ja käsus nii valulikult selge, muutub veelgi kategoorilisemaks, kui panna tähele, mida Jeesus ei väida olevat Tema tõelist maapealset kogudust identifitseeriv märk. Selle asemel loeme Tema päevselget, ühemõttelist, tingimusteta avaldust sel õhtul: „Sellest tunnevad kõik – punased ja kollased, mustad ja valged, rikkad ja vaesed, haritud ja kirjaoskamatud, arenenud riigid ja arengumaad −, et te olete minu jüngrid − kui te armastate üksteist.”

Jah, sa võid tunda rõõmu jumaliku armu rõõmusõnumi üle, et sa oled valitud. Kuid olgu selge, et sind on valitud selleks, et sa armastaksid nii nagu Jeesus!