Pilt, mille Jeesus siin meie silme ette toob, on tänapäeva maailma jaoks võõras, kuid Jeesuse kuulajad mõistsid Teda kohe. Rooma seadused andsid sõdurile õiguse sundida tsiviilisikut kandma ühe Rooma miili jagu maad tema varustust. Palestiina oli okupeeritud maa ning igal hetkel võis juut tunda roomlase lameda odaotsa puudutust õlal – see tähendas, et ta pidi roomlast teenima. Samamoodi juhtus Siimonaga Küreenest, kui teda pandi kandma Jeesuse risti.

See seadus oli loodud sõdurite olukorra kergendamiseks, kuid seda peeti eriti põlastusväärseks, kuna rõhutud pandi kandma rõhujate varustust. See ülesanne tekitas juutides ägedat viha.

Siin tuleb jällegi mängu Jeesuse radikaalsus. Tema järgijad pidid lisaks kohustuslikule koormakandmisele pakkuma end sõdurile appi koormat kandma ka teise miili. Ja seda ilma nurinata. Jeesus räägib oma jüngritele, et nad ei tohi kunagi olla pahurad minimalistid. Nad peavad oma kohustusi täitma naeratusega huulil isegi siis, kui neid ei kohelda piisavalt väärikalt. Kristlased ei tohi kunagi olla ebaefektiivsed töötajad, nördinud teenijad ega armutud abistajad. Otse vastupidi, kristlased võtavad iga ülesande enda peale rõõmsa maksimalistina. Nad ei peta isegi makse makstes, kui tunnevad valitsuse odaotsa puudutust.

Kõik kolm illustratsiooni, mille Jeesus tõi Matteuse 5:39–41, räägivad samal teemal. Nii teise põse keeramine, kuue andmine kui ka teise miili käimine viitavad igaüks enese ristilöömisele, mis on Jeesuse õpetuse keskpunktis. Enese ja oma õiguste kaitse on see, mis paneb meid võtma Jumala rolli ja maksma kätte tegeliku või oletatava ülekohtu eest. Jeesus on seda illustreerinud meie isiku, omandi ja tööga. Kristlastena tuleb meil loobuda püsivast enesekaitse hoiakust ja enesekesksest tundlikkusest. Kui me tõesti nii teeksime, oleks kogudus suurepärane koht, kus olla.