Enne Aadama langemist ei varjutanud meie esivanemate mõistust ükski pilv, mis oleks tumestanud nende selget arusaamist Jumala jumalikust iseloomust. Nad olid Jumala tahtega täiuslikus kooskõlas. Neid ümbritses kaunis valgus, Jumala valgus. Loodus oli nende õpperaamat. Issand õpetas neid loodusmaailma vaat-lema ja jättis nad siis selle avatud raamatu ette, et nad võiksid imetleda iga silma ette jääva objekti kaunidust. Issand käis püha paari juures ja andis neile õpetusi oma kätetöö kohta.

Looduse ilu väljendab Jumala armastust inimeste vastu ning Eedeni aias ilmutasid Jumala olemasolu meie esivanemaid ümb-ritsevad loodusobjektid. Iga aeda istutatud puu kõneles neile, et Jumala nähtamatud asjad – Tema igavene vägi ja jumalikkus – on selgelt nähtavad ja mõistetavad loodud asjade kaudu.

Aga kuigi Jumal oli looduses märgatav, ei olnud see Aadamale ja tema järglastele pärast langemist kindlaks argumendiks loodu-ses ilmutatud Jumala täiuslikuks tundmiseks. Loodus andis õppe-tunde inimestele oma süütuses, kuid patt ja üleastumine tõmbasid loodusele katte ning astusid looduse ja looduse Jumala vahele. Kui inimene ei oleks Loojale sõnakuulmatu olnud, kui ta oleks jää-nud täiuslikult õigeks, siis oleks ta Jumalat mõistnud ja tundnud. Aga kui inimene ei kuuletunud Jumalale, tõestas ta, et usub ära-taganeja sõnu rohkem kui Jumala sõnu. ...

Aadam ja Eeva kuulasid kiusaja häält ning patustasid Jumala vastu. Valgus, taevase süütuse rüü, kadus neilt kiusatud, petetud hingedelt ning süütuse rüü kaotamisega tõmbasid nad ülle Jumala mittetundmise tumedad rõivad. Süütuse selge ja täiuslik valgus, mis oli neid seni ümbritsenud, oli valgustanud kõike, millele nad liginesid, kuid sellest taevasest valgusest ilmajäänult ei suutnud Aadama järeltulijad enam märgata Jumala iseloomu Tema loo-mistöös.

Sestap ei olnud loodus pärast langemist inimese ainus õpetaja. Et maailm ei peaks jääma pimedusse, igavesse vaimulikku öösse, pidi looduse Jumal inimesega Jeesuses Kristuses kokku saama. Jumala Poeg tuli maailma Isa ilmutusena. Ta oli „tõeline valgus, mis valgustab iga inimest“. – Käsikiri nr 86, 3. juuli 1898, „Märkusi palvenädala kohta“.