Täna tahaksin keskenduda sõnale „meie“ igapäevase leiva palves. Jeesus ei õpeta meid palvetama: „Minu igapäevane leib anna mulle tänapäev“, vaid: „Meie igapäevane leib anna meile tänapäev.“
Meie igapäevasel jalutuskäigul Jumalaga on sotsiaalne külg. Me peame palvetama nii teiste kui ka oma igapäevase leiva pärast. Miljonid inimesed nälgivad igal aastal surnuks, kui teised surevad haigustesse, mis on seotud liiga palju söömisega. Probleem ei ole toidupuuduses, vaid pigem selle toidu jagamises.
Enamik meist, kes seda raamatut loeb, ei pea oma igapäevase leiva pärast väga tõsiselt paluma. Enamik meist pigem tänab Jumalat rikkaliku toiduvaru eest. Samal ajal saavad vähesed meist seda palvet palvetada ilma, et nad oleksid süüdi selles, et nemad saavad leiba ohtralt nautida, samas kui selline suur osa maailmast elab näljahäda tingimustes. Seega on neljas lause mingis mõttes sotsiaalse õigluse palve. Peale selle võib olla märkimisväärne, et see lause eelneb andekspalumise lausele.
Teine õppetund igapäevase leiva palumisest on inimtegevuse esiletõstmine seoses vastatud palvega. Nagu Luther ütles, ei palu me hooletult ja viimasel hetkel, eeldades, et Jumal pillab meile hane suhu.
Jumal võib anda tingimused igapäevase leiva kasvatamiseks, kuid inimesed peavad tegema oma osa. Siin meenub lugu mehest, kes imetles teise viljakat talu. „See on imeline, mida Jumal saab teha väikse maalapiga nagu see siin,“ märkis külastaja.
„Jah,“ ütles põllumees, „aga sa oleksid pidanud nägema seda maatükki, kui see oli Jumala enda käes.“
Ustavus töös on osa igapäevase leiva palvest.