See salm oli iidses maailmas kahtlemata jõulisem kui meile. Verb, mis on tõlgitud kui „teenida“, on pärit doulosest, mis on meie keeles „ori“. Sõna, mis on tõlgitud kui „isand“, on kurios, sõna, mis tähistab absoluutset omandit ja mida Uues Testamendis peaaegu alati nimetatakse „isandaks“. Seega on Matteuse 6:24 mõte, et keegi ei saa olla korraga kahe omaniku või isanda ori.

Selle väite täieliku mõju tabamiseks peame mõistma, et muistses maailmas ei peetud orja mitte inimeseks, vaid elavaks tööriistaks. Orjadel polnud oma õigusi. Nad olid täielikult oma isanda kontrolli all, kes võisid nendega teha, mida tahtsid. Isand võis orje müüa, lüüa, välja visata või isegi tappa.

Teine asi, mida tuleb tähele panna, on, et muistses maailmas polnud orjadel oma aega. Kogu nende aeg kuulus nende isandale. Kaasaegses kultuuris on igal töötajal oma isiklike vajaduste jaoks vaba aeg. Selle aja jooksul võivad töötajad tegeleda hobidega või isegi teist töökohta pidada. Kuid muistses orjamaailmas see nii ei olnud. Orja aeg kuulus täielikult isandale.

Jeesus ütleb, et kristlased peavad laskma Jumalal olla oma elu vaieldamatu isand. Paulus teeb sama märkuse (Rm 6), kus Ta ütleb, et me oleme kas patu või õiguse, Saatana või Kristuse orjad.

Seega võtavad kristlased, olles Jeesuse orjad, alati arvesse Jumala tahet kõiges, mida nad teevad. Nad küsivad endalt iga päev: „Mida Jumal tahab, et ma teeksin?“ Iga päeva igal hetkel elavad nad Jumala heaks. Jumalal ei ole osalise tööajaga pühendunuid, kes suures osas teenivad Teda, kuid teevad (öösel) oma vabal ajal lisatööd mõnele teisele isandale.

Kui Jeesus ütles, et keegi ei saa teenida kahte isandat, mõtles Ta seda tõsiselt.

Mõtle sellele. Kas sina püüad teenida kahte isandat? Kas sa püüad saavutada võimatut?