Peaaegu sada aastat tagasi andis Ellen G. White järgmise tunnistuse:

"On tõsi, et mõned, kes raamatuid ostavad, panevad need lihtsalt riiulile... ja heidavad neile harva pilgu. Ometi hoolitseb Jumal oma tõe eest ja tuleb aeg, mil need raamatud üles otsitakse ja läbi loetakse. Haigus või õnnetus võivad seda kodu tabada ja raamatutes sisalduva tõe kaudu saadab Jumal südametesse rahu, lootust ja puhkust.... Seega teeb Issand oma ennastsalgavate sulastega koostööd" ("Kolportööritöö", lk 150).

Umbes nende ridade kirjutamise aegu viis üks ustav kirjandusevangelist raamatu heal järjel olevasse kodusse. Selleks raamatuks oli "Kodused piiblilugemised". Pärast ostmist pandi see riiulisse seisma. Sinna see jäi, kui juhuslikud tolmupühkimised välja arvata. See püsis seal rõõmu ja õnne aegadel; oli kohal haiguses ja masenduses. Majanduskriis tuli ja läks ja jättis ka sellele kodule oma pitseri; maailmasõjad vaigistasid hääli ja jätsid istekohti tühjaks, kuid seda raamatut ikka veel ei loetud ega uuritud. Lõpuks, sõjajärgse jõukuse tipul, tuli Surm ja viis mehe ja naise endaga kaasa. Kuid mis sai raamatust?

Koos teiste raamatute ja mööbliga viidi see oksjonisaali. See pandi taas kord riiulisse ja ikka tuletatakse meile meelde: "Jumal hoolitseb oma tõe eest ja tuleb aeg, mil need raamatud üles otsitakse ja läbi loetakse" ("Kolportööritöö", lk 150).

Ja just nii läks ka seekord, sest just sel ajal luges üks noor presbüterlasest lambakarjane läbi oma Piibli ja talle avaldas väga muljet tõde neljanda käsu kohta, mis viitab hingamispäevale. Jumala Vaim rääkis temaga. Ta kontrollis oma kalendrit. Valgus hakkas koitma. See ON tõesti tõsi, mõtles ta. Hingamispäev ON hingamispäev. Ja ta palvetas, et Jumal saadaks talle rohkem valgust selle teema kohta. Mil moel see temani peaks jõudma, ta ei teadnud. Siis leidis ta end ühel päeval oksjonisaalist, lehitsemas üht vana raamatut pealkirjaga "Kodused piiblilugemised".

"Kas te olete sellest religioossest raamatust huvitatud?" päris oksjonipidaja.

"Jah," kostis vastuseks.

"Siis võite selle endale saada." Ta viis raamatu endaga koju ja neelas selle sisu innukalt, võrreldes kõike hoolikalt Pühakirjaga. Kui ta hingamispäeva lõiguni jõudis, oli ta enam kui rõõmus, ja kui avastas, et see kinnitas ta varasemaid veendumusi, lausa juubeldas. Ta tulisus jahtus veidi, kui ta oma pastoriga rääkis, kuid ta ei andnud alla.

"Nii pika viivituse põhjuseks on Jumala tahtmatus lasta oma rahval hukkuda" (Ellen G. White, "Evangelism", lk 694).