Miks oli tarvis, et Jeesus hingamispäeval hauas puhkaks? Miks ei võinud Ta pärast ristilöömist juba järgmisel päeval üles tõusta? Miks on meile jäetud mälestust ühest päevast universumi ajaloos, mil Jumal ise oli surnud?

Me inimestena ei suuda sellele küsimusele kunagi täielikult vastata. Neid asju on seatud jumaliku, mitte inimliku tarkuse järgi. Aga kogemus sellest, et midagi rasket on meie elus juhtunud ja midagi ilusat on veel teel, kogemus vaiksest laupäevast Suure Reede ja ülestõusmishommiku vahel, on paljudele meist vägagi tuttav. See on periood elus, mil aeg näib paigal seisvat. See on see aeg, mil Jumal näib olevat parimal juhul kaugel ja vaikne. See on aeg, mil üks periood on lõppenud, aga uus ei ole veel kätte jõudnud. Vaikse laupäeva kogemus on ootuse ja nukruse ja vaikuse kogemus. Kui see aeg meie elus kätte jõuab, ei ole tarvis seda peljata ega arvata, et see on kuidagi meie süü. Kui me jõuame sellesse üksinduse ja näilisesse Jumala eemaloleku aega, siis tasub mõtelda tagasi vaiksele laupäevale ja Jeesuse jüngrite kogemusele.

Kuivõrd raske see aeg ka ei oleks, ei suuda see ometi vaigistada suurimat evangeeliumi sõnumit maailma ajaloos – pühapäeva hommik on juba teel!

Mervi Kalmus