See on öeldud nii selgelt kui veel üldse saab. „Patu palk on surm.” Tekst läheb edasi sõnadega, et „Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses.” Nii nagu on kaks teed (Rm 6:19), kahte liiki häbi (s. 20, 21) ja kaks erinevat vabadust (s. 22), nii on ka kaks väga erinevat lõpptulemust (s. 23). Piiblis on väga selgelt väljendatud seos nende kahe lõpptulemuse ja kahe tee, kahe häbi ja kahe vabaduse vahel. Jumal ei ole tujukas ega muuda oma meelt. Kõik inimesed valivad vastavalt oma teadmistele (Rm 1 ja 2) tee, mida mööda nad tahavad elus käia, kuid kumbki tee viib oma lõpuni. Iga valik, iga tegu elus viib kuhugi. Ja Jumal oma tarkuses ja suuremeelsuses laseb inimesel ise valida raja, mida mööda ta läheb.

Meie tänases tekstis hoiatab Paulus, et patutee lõpus ootab meid surm. Sa võid siinkohal mõelda, et mida ta surma all mõtleb? See ei saa olla füüsiline surm, sest kõik – kõige pühendunumast kristlasest kuni kõige suuremate patusteni välja – surevad füüsiliselt. Võti apostli mõttele tuleb lõigu viimases pooles, kus ta vastandab surma õigluse tasuga – igavese eluga. Ta ei mõtle selles salmis maist elu ja surma, vaid igavest elu ja surma. Piibel räägib siin õelate lõplikust hävingust – surmast, mitte igavesest piinlemisest põrgutules. Pühakiri kirjeldab neid kui tule poolt „ära sööduid” aegade lõpus (Ilm 20:9). See lõik läheb edasi selle sündmuse kirjeldusega, mida tunneme „teise surma” nimetuse all (s. 14). Sarnaselt ütleb ka Malaki, et põrgutuli aegade lõpul „põletab nad ära” (Ml 4:1).

Jumal ei ole nagu piirideta Hitler, et piinab inimesi, kes on Tema antud vabadust valesti kasutanud, igavesti läbi kogu lõputu igaviku. Samuti ei keela Ta neil valida neid sõltuvust tekitavaid ja hukatusse viivaid patte, mida tänapäeva leheveergude pealkirjadest nii tihti näha võime. Pigem laseb Ta oma suures tarkuses inimestel tunda vabadust saada selleks, kelleks nad on valinud saada. Ja kuna Tema armastav iseloom ei saa lubada nende elu hävitavatel tagajärgedel igavesti kesta, siis teeb Ta parimat, mida sellises halvas situatsioonis teha annaks. Aegade lõpul teeb Ta nad olematuks, teeb nii olematuks nagu siis, kui neid veel polnudki. See on see, millest räägivad Paulus ja Johannes, kui nad viitavad teisele ehk igavesele surmale.