Ühel talvisel õhtul läksime Kareniga läbi lume läheduses asuvale Rose Hilli kalmistule kuupaistelisele jalutuskäigule. Öine taevas oli pilvitu ja kristallselge, õhk jahe ja vaikne. Ja täiskuu hõbedasest valgusest üle ujutatud kalmistu helkis − vähemalt tol õhtul − nagu külmunud ilu kehastus. Kiviristid ja graniidist hauakivid kõrgusid oma alustel lumiste tekkide all, heites valgele lumele pikki hõbedasi varje. Kui palju kordi olid minu piirkonna murtud südamega inimesed suundunud tuulisesse ja kaeblikku küla rahupaika? Kas nende jaoks, sinu ja minu jaoks, kes hoiame kinni tõotusest „Mina olen ülestõusmineja elu”, on Jeesuse peatne tulek siia maailma hea või halb uudis? Miks seda üldse küsida?
Kuid juhuslikult pääses selsamal talvisel õhtul kaugel lõunas Texase vanglast välja seitse põgenikku, kes pagesid seaduse eest. Sa võid kindel olla, et neil polnud absoluutselt mitte mingit soovi neid taga ajava politseisalgaga kokku saada! Kes tahab saada kokku Seaduseandjaga, kui põgeneb seaduse eest? Ilmutusraamatu kuues peatükk kirjeldab dramaatiliselt maa elanikke, kes hüüavad kaljudele, et need peidaksid nad tagasituleva Päästja palge eest. Ilmselgelt sõltub see, kas Jeesuse Kristuse peatne tagasitulek on hea või halb uudis, täielikult meie vaatekohast.
Niisiis, missugune on sinu vaatekoht? Kui tagasitulev Jumal on keegi, keda pole vaja karta, vaid pigem keegi, keda sa tunned kui sõpra, kas ei ole siis Jeesuse teine tulek maailma parim sõnum, säravaim kõigist lootustest? See kõik sõltub sinu vaatekohast.
Järgmise mõne lehekülje ja päeva jooksul kutsun sind koos minuga uuesti külastama mõnda vana lõpuaja prohvetikuulutust, mis käivad just meie Issanda teise tuleku kohta. Võib-olla oled neist minevikus ära pöördunud, võib-olla oled need kõrvale jätnud kui poliitiliselt liiga ebakorrektsed. Kuid kas poleks ülim aeg taaskülastada oma isade ja emade usku, arvestades neid praeguseid aegu, kus me elame? Sest kuidas me saame nimetada lootust „õndsaks”, kui see jääb järeleuurimata lootuseks ja väljanõudmata tõotuseks?