Enne kui inimene saab seda paluda, peab ta mõistma vajadust selle palve järele. Inimene peab siiralt tunnistama, et ta on patune. „Anna meile andeks meie võlad.“ Selleks, et seda lauset öelda, peame kõigepealt omaks võtma, et me pole kõiges sellised, nagu peaksime olema.

Paljudel koguduseliikmetel jääb siin vajaka. Nad mõtlevad, et patused on joodikud, mõrvarid, abielurikkujad või ropu suuga inimesed. Kuid patt on sellest palju laiem. Viis Uue Testamendi sõna patu kohta näitavad, et see nakatab ja mõjutab meie elu kõiki aspekte.

Esiteks on sõna harmartia, mis tähendab sõna otseses mõttes soovitud tulemuse saavutamata jätmist. Patt kui harmartia on suutmatus olla see, kes me võiksime olla. William Barclay illustreerib seda punkti kolme etapina meie elus. Esiteks on aeg, mil inimesed ütlevad: „Küll ta midagi saavutab.“ Hiljem võivad nad öelda: „Ta võiks midagi saavutada, kui ta selle käsile võtaks.“ Ja lõpuks öeldakse: „Ta oleks võinud midagi saavutada.“

Patt kui harmartia on kõikehõlmav. See on vajakajäämine kõiges, mis me oleks võinud olla. Ja kes ei saaks olla parem abikaasa, tööline, poeg, tütar jne?

Teiseks on sõna parabasis, mis tähendab õige ja vale vahelisest piirist üleastumist. Ja jälle, patt kui parabasis on meie elus kõikehõlmav. Kas me ei astu kunagi üle ebasõbraliku teo või ebaviisakate sõnade või mõtete piiri?

Kolmandaks, patt on paráptōma, mis tähendab libisemist, nagu siis, kui inimene libiseb jäisel teel. Sellist pattu võiks illustreerida libastumine tänu temperamendile või kirele.

Neljandaks, patt on anomia ehk seadusetus. See on inimese patt, kes teab, mis on õige, kuid teeb valesti. See on see, mida enamik meist peab patuks.

Viimaseks, patt on opheílēma, mis on sõna, mida kasutatakse Matteuse 6:12. Opheílēma tähendab võlgnevust, võlgade tasumata jätmist. Ja ükski inimene ei saa väita, et on kõik oma võlad Jumalale tasunud.

Patt on palju laiem ja sügavam, kui paljud kristlased on ette kujutanud. Meil kõigil on vaja igapäevaselt palvetada Meie Isa palve mõtteid.