Nende ees [Jeesuse ja rahvahulga ees võidukal sisenemisel linna] laiub Jeruusalemm. Templi puhast valget marmorit kuldavad loojuva päikese kiired. Vaate võrratu ilu matab hinge ning julgelt võiks öelda prohveti sõnadega: “Siis sa oled toredaks krooniks Issanda käes ja kuninglikuks peaehteks oma Jumala pihus.” Jeruusalemma väravaid nähes kõlavad rahvahulga suust taas ülistushõisked. … Inimesed eeldavad, et nüüd asub Kristus Taaveti troonile ning hakkab valitsema maise vürstina. Nad vaatavad Tema poole, et näha, kuidas vaatepilt Talle mõju avaldab. Kuid näevad – Inimese Poega pisarais!

Kui Kristuse pilk peatub templil, mis peagi rüüstatakse ja mille vahetekk puruks käristatakse seetõttu, et juudid Ta lõpliku otsusega surma saadavad, nutab Kristus sõnakuulmatu linna pärast. … Ei möödu kuigi palju tunde, kui õelad käed võtavad maailma Lunastaja kinni ja löövad Ta risti. Tema mõrvarid ei ole roomlased ega paganad, vaid seesama rahvas, kelle heaks Ta on teinud nii palju ja kellelt Ta nii palju lootis. …

See linn ei kuulanud varsti enam päästmist kuulutavat armukutset. Seepärast oli Päästja sügavalt kurb. … Pisarad, mida Ta valas härdalt Jeruusalemma pärast, olid hüljatud armastuse viimsed pisarad. … Rõõmus rahvahulk ei suutnud mõista Päästja kurbuse põhjust. Nad ei teadnud, et Iisraeli ülekohus oli Jeruusalemmale toomas lõplikku häda. Ometi haaras rongkäiku salapärane aukartus ja vaigistas pisut õhinat. … Paljude kehad sellest rahvasummast kandsid märke jumalikust väest; igaühel oli jutustada Kristuse halastustegudest oma lugu. Nende imeväärsete tegude meenutamine puhus tunded taas lõkkele ja vaimustus muutus kirjeldamatuks. Jüngrid ja rahvas ühinesid laulma ülistust.

Siis astusid Jeesuse juurde preestrid ja ülemad nõudmisega, et Ta vaigistaks kiiduhõisked. “Õpetaja, hoiata oma jüngreid!” ütlesid nad. Jeesus vastas: “Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!”

Kristus oli tulnud maa peale ilmutama taevariigi põhimõtteid. Alles hiljuti oli Ta Laatsaruse haual näidanud oma olemust Päästja ja Eluandjana, kuid uhkuse tõttu hülgasid juudid Tema, kes oli vägev päästma. Kuivõrd teistsugune olnuks Kristuse lähenemine, olnuksid preestrid ja ülemad ustavad neile usaldatud ülesandele! – Käsikiri 128, 1899.