Jätkame nüüd lugu sealt, kus see eelmisel leheküljel pooleli jäi. Kui jutustus jätkub, näeme Jumala käe imelist juhtimist ja Tema erilist hoolt oma kirjanduse eest. Jätame praegu selle osa loost ja reisime kuussada miili (u 960 km, tõlk) põhjapoole, ühte teise linna, ja pöörame kalendri umbes kaheksateist aastat tagasi. Hoopis teine linn. Hoopis teine kirjandusevangelist. Hoopis teine raamat.

Ajad polnud kerged. Raamatuid ei olnud lihtne müüa, kuid selle suure ustavusega, mida olukord nõudis, rühkis noor naiskirjandusevangelist edasi. Ta teadis, mis tunne on olla näljane ja rakkus jalgadega. Mõnikord oli ta sängiks muru mõnes rohelises ja varjulises nurgataguses, tekiks udu ja padjaks kivid. Tihti tekkis tal kiusatus töö katki jätta ja mõned arvasid, et ta ohvrid olid tarbetud. Need, kellele ta oma aruandeid esitas, nägid temas vaid kedagi väheste kogemustega, kes üritas endast parimat anda, et müüa kaalukalt doktriinlikku raamatut "Kodused piiblilugemised". Ta müüs vähe, ta toit oli kasin ning voodi kõva, kuid ta ei andnud alla. Ta tundis inimeste pärast tõsist muret ja, kuigi ta tulevik oli ebaselge, tundis ta südames, et teeb õiget asja. Ja ta teadis, et "Jumal hoolitseb oma tõe eest".

Talle endale teadmata oli üks perekond teda jälginud, mõistnud, et selles piirkonnas oli raske edu saavutada ning ostis talt raamatu vaid sellel põhjusel, et teda aidata. Mõnikord, kui ta mööda läks, kutsusid nad ta sisse lõunale.

Lõpuks jõudis ta oma tööga selles piirkonna lõpule ja ta lahkus, tundes, et edasine jäi taevaste olendite ülesandeks – vaadata, et ta töö viljatuks ei jääks.

Raamat, mis lihtsalt lahkusest ostetud sai, pandi lugemata riiulile, kuhu see jäigi. Aastad veeresid mööda ja ühel päeval tabas seda kodu katastroof. Pereisa tabas pahaloomuline haigus ja kolmel järgneval aastal tuli läbi viia peaaegu imetnõudvad operatsioonid, et ta elu päästa. Siis ütles kirurg: "Ma ei saa veel ühte lõikust sooritada."

Haigus ja õnnetus tabasid tõepoolest seda kodu. Läbi raamatutes leiduva tõe saadab Jumal mures südametele rahu, lootust ja puhkust. Vana raamat loeti lõpuks läbi.

Kuid pöördugem nüüd tagasi lõunasse ja vaadakem, kuidas meie lambakarjasel läheb.

Pastori halvakspanust hoolimata jätkas ta uurimist. Veendudes aina enam ja enam, palvetas ta: "Issand, saada mu juurde mõni inimene, kes hingamispäeva peab. Saada mõni jutlustaja sellesse linna, kes seitsmendal päeval hingamispäeva peab." Kuid Jumalal oli oma viis, kuidas selle mehe südamesoovile vastata."

"Kui südames on tahe Jumalale kuuletuda, kui selle nimel pingutatakse, võtab Jeesus seda meelelaadi ja neid pingutusi parima teenistusena, milleks inimene võimeline on, ja korvab puudujäägi oma jumaliku väärtusega" (Ellen G. White, "Usk ja sõnad", lk 50).