Mul on see päev siiani eredalt meeles. Mu 14-aastane poeg oli juba mõnda aega tahtnud endale mopeedi. Ma tegin parima, et seda mõtet maha laita, aga lõpuks otsustasin, et kui ta tõesti selle saab, siis saagu vähemalt hea mopeed. Kuid head on päris kallid. Lootsin, et see kindlasti aeglustab mopeedi kättesaamise päeva saabumist.

Sellegipoolest tuli Jeff mõne päeva pärast koju teatega väga odavast rattast. Tema pealekäimisel läksime seda vaatama. Aga see ratas oli pehmelt öeldes tõeline jama. See polnud mitte ainult kole, vaid ka peaaegu sõidukõlbmatu. Ma ütlesin selle pojale otse välja. Pole ju mõtet suure raha eest prügi kokku osta.

Kuid poeg palus, et ma just selle ratta ostaksin. Ta ütles, et see on just see, mida tema tahab.

Lõpuks andsin alla, kuigi minu äranägemise järgi oli see halb ost. Jeffil oli selle üle kirjeldamatult hea meel. Esimesel päeval kihutas ta suure mürinaga mööda ümberkaudseid põlde. Kuid see esimene päev jäigi viimaseks. Masin lihtsalt lakkas töötamast. Kogu raha oli tuulde loobitud.

Meid võib selline noore inimese unelm muigama panna. Kuid ärge sellega liiale minge. Eks ole sinagi palunud, vahel lausa anunud Jumalat, et Ta annaks sulle seda või teist, ning hiljem avastanud, et see, mida sa kunagi nii meeleheitlikult ihaldasid, polnudki see, mida vajasid? Minuga on seda igatahes juhtunud. Ja neil puhkudel on mul hea meel, et Jumal mu palvele ei vastanud.

Siinkohal küsiksin, kas on üldse õige öelda, et Jumal ei vastanud? Ilmselt Ta vastas küll, kuid eitavalt. Paljudel juhtudel on „ei“ parim vastus meie palvetele.

Mõtle Jeesuse palvele Ketsemanis, et Ta ei peaks jooma ristikarikast. Jumala vastus Tema palvele oli eitav. Jeesus võttis selle vastuse vastu. Selle tulemusena läks Ta sinu ja minu eest Kolgatale, Ta suri meie kõigi eest, et meil oleks igavene elu. Ta kindlustas meie pääste.

Täna Jumalat „vastamata“ palve eest. Oma tarkuses annab Jumal meile seda, mida vajame, mitte seda, mida tahame.