Nii nagu meid ümbritsevas füüsilises maailmas, nii on ka vaimulikus maailmas oma seadused, mis alati kehtivad – teinekord nimetatakse neid vaimulikeks füüsikaseadusteks. On hetki, kus nende kehtimine on varjatum, aga on ka hetki, kus nende võitmatus on kõigile ilmselge. Üheks vaimuliku elu seaduseks on – elu on tugevam kui surm. Me elame maailmas, mis räägib meile vastupidist, mis tahab meid veenda selles, et surm on kõige tugevam jõud üldse ja et talle jääb alati viimane sõna. Ja teinekord jäämegi seda uskuma. Kuid mõnel jumaliku selguse hetkel – ja kõige enam ülestõusmispühapäeva hommikul – kuulutab taevane Seadusandja avalikult oma „füüsikaseaduste” ülimuslikkust ja võitmatust. Elu võidab! Elu on tugevam! Elavat ei ole mõtet otsida surnute juurest, sest surmal ei ole mitte mingit võimalust, kui kohal on Eluandja ise. See kauge pühapäevahommik on kõige selgemaks näiteks ja meeldetuletuseks sellest, et surm ei suuda elu kinni hoida, ja sellest, et on olemas keegi, kes tänu tollele hommikule hoiab enda käes surma ja surmavalla võtmeid.

Me teenime Issandat, kes on surma igaveseks võitnud! Rõõmsaid ülestõusmispühi!

Mervi Kalmus