Nkezabera Yosefu soovis nii väga Jumala kirjandusevangelistiks saada. Ta läks kirjastusjuhi jutule ja rääkis talle oma soovist. Juht vaatas teda, habrast meest paksude prillide ja mitmete muude omadustega, mis tema vastu rääkisid, kuid ta nägi ka otsusekindlust mehe näol. "Kas tead, Yosefu, et sul on vaja 7500 Ruanda franki (75 USD), et oma esimesed raamatud osta, nii et saaksid alustada," küsis juht talt.

"Kaotasin oma töö valitsuse juures, kui otsustasin hingamispäeva pidada," palus Yosefu. "Pealegi, see on rohkem, kui ma terve kuuga teenida suudaks. Mida mu naine ja lapsed sööma peaksid ja kus me elama peaksime, kui selle summa sulle anname?" Ometi polnud mingit muud võimalust, kui et Yosefu pidi endale töö leidma, millega teenida piisavalt raha, et raamatuvarude eest maksta.

Yosefu sai tööd ühel ADRA ehitusplatsil ja hakkas tsementi segama ja veoautosid laadima, tarides liiva ja telliseid. Ta töötas kaheksa kuud, kuni suutis raamatute ostmiseks piisavalt raha säästa.

Yosefu pöördus tagasi oma maakülla, et alustada tööd, mida ta nii väga teha tahtis. Ta teadis, et omaenda külas töötada pole lihtne, kuid ta tundis nende inimeste pärast muret. Ta isa ei suutnud mõista poja lugupidamatust, kui too katoliku kirikust lahkus ja adventistiks hakkas. Isa üritas ka kogu ülejäänud perekonda tema vastu pöörata.

Kord, kui Yosefu keeldus isa aitamast, kui too banaaniõlut valmistas, oli ta õhtul matšeetega poja juurde tulnud, ukse maha murdnud ja teda rünnanud. Yosefu suutis isalt matšeete enne ära võtta, kui ta ise haiget sai.

Ta isa läks valitsusasutusse ja süüdistas Yosefut valitsusevastase organisatsiooni liikmeks olemises. Ametnikud tulid asja uurima. Muidugi polnud Yosefu riigile mingi ohuallikas; ta oli ustav kodanik ning ametnikel ei läinud kaua, et sellele järeldusele jõuda. Yosefu oli lõpuks vaba, et alustada tööd kirjandusevangelistina, kuid ta isa oli ikka veel vihane.

Yosefu arvas, et noorteministeerium oleks hea koht, millest raamatute müümist alustada. Kuid ta avastas, et see, mida tema pidas noorteministeeriumiks, osutus tegelikult haridusministeeriumiks. Ta leidis ennast silmitsi hulga kõrgeltharitud inimestega ning seal ta oli, tagasihoidlik Jumala teener. Ta kasutas ainsat talle teadaolevat "tehnikat" – palvet.

Pärast esitlust pidasid ametnikud tasakesi omavahel aru ja ütlesid siis: "Me sooviksime kõiki teie raamatuid." Yosefu oli hämmingus. Ta teadis, et enamik kirjandusevangeliste müüsid korraga raamatuid väärtuses 3 või 4 dollarit, ning temal õnnestus just teha tehing enam kui kaheksakümne kaheksa dollari peale. See oli enam kui ühe kuu müügisumma!

"On teil veel midagi?" uurisid ametnikud. Yosefu andis neile oma hinnakirja. Nad esitasid veel lisaks tellimuse 90 dollari väärtuses. Yosefu oli ülirõõmus! Jumal andis talle hea alguse kirjandusteenistuses pärast kõiki neid probleeme, mis tal isaga olid olnud.