Viimastel päevadel oleme uurinud kättemaksuprobleemi, inimese soovi teha haiget neile, kes on meile haiget teinud. Pealegi, meie meelest nad on seda väärt!

Ja ilmselt enamasti ongi. Kuid mõtle korraks läbi. Mis siis, kui Jumal annaks meile, mida me väärime selle eest, et olime teinud haiget Talle ja Tema teistele lastele? Olgem ausad, kui Jumal annaks meile selle, mida me väärime, oleksime lihtsalt hulk maastikku saastavaid rasvalaike.

Jumal ei talita meiega nii, nagu me väärt oleme. Ta annab meile seda, mida vajame.

Ja mida me siis vajame? Mõistmist, andestust, armastust... Just seda vajavad ka need, kes on meile haiget teinud. Kristlane peab nende suhtes käituma nagu Jumal – ta peab andma inimestele seda, mida nad vajavad, mitte seda, mida nad väärivad.

Sa võid mõelda, et see pole ju normaalne. Õige! Jumal tahab, et elaksime selle maailma standardite suhtes ebanormaalset elu. Ta tahab, et me käituksime nii nagu Tema, mitte nii nagu Saatan.

See on nüüd küll radikaalne. Täpselt nii! See on umbes nii radikaalne, kui üldse olla saab. See tähendab vanade enesekaitse, uhkuse ja kättemaksuviiside ristilöömist ning uuestisündi Jeesuse sarnasusse, kes armastas maailma nõnda, et suri selle eest – minu eest, sinu eest, üks kord igaveseks.

Usku tuleb võtta tõsiselt. See pole mäng, mida mängivad inimesed, kes on liiga vanad, et jõuliselt pattu teha. Otse vastupidi. Kristlus esindab pigem meelemuutust kui bioloogilist muutust. See tähendab, et laseme Jeesusel oma elu meis välja elada.

Üleskutse ei ole vaielda, kas me ikka tõesti keerame teise põse või kõnnime teise miili, vaid olla alati teeniva ja alandliku hoiakuga.

Selleks on vaja Jumala armu – armu, mis muudab ja annab jõu.