„Aga!”

Paulus on eelnevates salmides rääkinud nendest, kel oli lihalik mõtteviis, nendest, kelle mõtted olid suunatud sellele maailmale. „Aga” mitte kõik ei kuulu sellesse leeri. Vastukaaluks neile, kes „elavad oma loomuses”, on need, kes „elavad Vaimus”. Apostel on sellest teemast nii haaratud, et jätkab, öeldes, et need, „kellel ei ole aga Kristuse Vaimu”, ei „ole Tema oma”, ei ole kristlane. Sellest salmist võime leida kaks olulist tõde Püha Vaimu kohta. Esiteks, igal kristlasel (mitte tingimata igal koguduseliikmel) on Püha Vaimu and. See on täpselt see, mida Jeesus õpetas öisel kohtumisel Nikodeemusega; Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim” (Jh 3:5, 6). Pauluse sõnade kohaselt iseloomustab sees elutsev patt neid, kes on „Aadamas” (Rm 7:17, 20), kuid sees olev Jumala Püha Vaim on kristlaste märk. Jeesuse tõotus Johannese 14:16, 17 räägib rohkem sellest Vaimu seeselamisest: „Ja ma palun Isa”, et Ta saadaks Püha Vaimu, „Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees.” Selle sama „sees elamise” pärast räägib Paulus meie kehast kui „Püha Vaimu templist” (1Kr 6:19). Püha Vaim on Jumala kingitus igale tõelisele kristlasele. Muidugi on peale selle Vaimu anni antud kõigile kristlastele individuaalselt veel erilised annid ehk talendid erilise töö jaoks. Me ei tohi neid segi ajada Vaimu elamisega igas inimeses, kellel on usk Kristusesse.

Teine oluline asi, mida Rm 8:9 võib rõhutada (kuna see on seotud Vaimuga), on salmi mõju Kolmainsuse doktriinile. Antud katkend – lisaks Vaimu samaväärselt „Kristuse Vaimuks” ja „Jumala Vaimuks” nimetamisele – seob need, keda Ellen White nimetab „taevaseks trioks” või „kolmeks igaveseks taevaseks aukandjaks” (Evangelism, lk 615, 616), väga intiimselt lähedaseks töös inimestega. Hea sõnum on, et iga Isik Kolmainsuses teeb teistega koostööd meie päästmiseks.