Rabiinlikus mõttes tekitas iga patt Jumala ees võla, samas kui iga õige tegu aitas usklikul koguda Jumala ees vara. Heade tegude kuhjumine oli omamoodi sillaks Jumala juurde, kuid moraalsete võlgade kuhjumine eraldas inimesed Temast.

Seega oli moraalsete võlgade mõiste juutidele üsna tuttav. Jeesus võtab üldtuntud moraalse võla mõiste ja sellega seotud ideed ning ütleb meile, et me peaksime minema Isa juurde ja paluma Tal oma võlad kustutada.

Mõtle sellele! Selline idee on üsna häbitu. Võlgniku pöördumine võlausaldaja poole ja palve tal võlg andeks anda on jultumus. Ometi õpetab Jeesus meid pöörduma Jumala poole sellisel „häbitul“ viisil.

Peale selle õpetab Uus Testament erinevate autorite kaudu, et Jumal on rohkem kui valmis kustutama meie võla oma armastuse tõttu ja seetõttu, et me oleme Jeesuse ohvris vastu võtnud Tema armastuse. Jumal on võla kustutaja neile, kes otsivad Tema andestust. See on armu ime. Jumal ei anna meile, mida me väärime. Ta annab meile, mida me vajame.

Siinkohal on huvitav märkida, et Luuka versioon Meie Isa palvest kasutab „võla“ asemel sõna „patt“ (Luuka 11:4). Patud kujutavad endast muidugi seaduserikkumist kui tegu, samas kui võlad hõlmavad tegemata jäetud tegusid. Seega hõlmab Jumala andestus kõiki meie patte. Meie Isa palve kaks versiooni hõlmavad nii seda, mida me teadlikult Jumala ja teiste inimeste vastu teeme, kui ka seda, mida oleksime pidanud nende heaks tegema.

Ühesõnaga, kõik meie patud võib tuua risti jalamile. Tänan Sind, Issand, et me võime julgelt Sinu juurde tulla ja et Sa rahuldad alati siira palve andestuse saamiseks.