Templiõued oli täis lehmi, lambaid, härgi, tuvisid. Üle lehmade ammumise, lammaste määgimise ja tuvide kudrutamise võis kuulda kaubitsejate hääli, kes pakkusid paasapühale ohverdama tulnutele kõrge hinna eest linde ja loomi. Jeesus ütles: “Kirjutatud on: Minu koda hüütagu palvekojaks, aga teie teete selle röövlikoopaks!”

Kristuse teol oli sügav tähendus – sügavam, kui pealtnägijad taipasid. Kui preestrid ja variserid olid toibunud õudusest, mille Kristuse sõnad nende süüdiolevas südames tekitasid, pöördusid nad templisse tagasi. Nende süda ei muutunud ega alandanud ennast sugugi. Nad otsustasid nõuda Kristuselt aru, kelle volitusel oli Ta nad templi õuedest välja ajanud. Templisse jõudnud, avastasid nad, missugused imeväärsed teod olid nende äraolekul toimunud. Haigetele ja surijatele oli antud tagasi tervis. Nad olid hämmastuses, kuid ei loobunud kangekaelsest uskumatusest. Nad olid juba otsustanud Kristuse surmata, samuti Laatsaruse, kelle Kristus oli surnuist üles äratanud. Nad teadsid, et inimesed usuvad Kristusesse seni, kuni nende keskel elab inimene, kelle Tema vägi surnuist üles äratas.

Kristuse antud tõend pidi veenma iga siirast inimest, kuid need inimesed ei soovinud seda tõendit. Nemad ootasid, et rahvas Kristuse hülgaks ja Ta hukka mõistaks. Iga lisatõend ainult suurendas nende Kristuse vastast meelsust. Nad ei tahtnud justnimelt seda, et Kristus maailmas oma imelisi tegusid teeks, et Ta annaks rahvale eeskuju heast, ennastsalgavast ja ohvrimeelsest elust, et Ta osutaks kaastunnet, mis nende elust juba ammu kadunud oli.

Kristus täitis Isa antud ülesannet. “Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.” – Käsikiri 128, 1899.