Jake ja mina olime sõbrad. Mina olin noor mehaanik, temale kuulusid meie linnas kolm kino. Tihti, kui mõne ta kinohoone kütte- või konditsioneerisüsteemis mingi mehaaniline rike oli, kutsus Jake mind appi. See oli II maailmasõja alguskuudel ning Jake'i kutsed aina sagenesid, sest rohkem ja rohkem mehi kutsuti armeesse.

Sõja ajal andsin oma elu Kristusele ning mind ristiti meie linna väikeses seitsmenda päeva adventistide kirikus. Sellele järgneval nädalal võeti mind Ameerika Ühendriikide sõjaväkke. Kui olin põhiõppused läbinud ning mind Uus-Inglismaa laagrisse saadeti, andis minuga koos teeniv mees mulle kaks raamatut: "Taaniel ja Ilmutus" ja "Kirjandusevangelist".

Veidi pärast seda saadeti mind sõjalistele operatsioonidele Euroopa rinnetel. Kui mitu korda ma need raamatud läbi lugesin, ma enam ei mäleta. Aga selleks ajaks, kui ma Ühendriikidesse tagasi läksin ning mind teenistusest vabastati, olin otsustanud saada kirjandusevangelistiks.

Enne, kui perega meie linnast ära uude töökohta kolisime, astusin Jake'i juurest läbi, et teda näha ning head aega öelda. Ta uuris, kuhu ma kolima pidin ning mis tööd ma tegema hakkan. Kui ma vastasin, et hakkan religioosseid raamatuid müüma, kargas ta hämmastusest laua tagant püsti. "Religioosseid raamatuid müüma? Mida sa siis teed, kui see sõjajärgne buum lõppeb? Religioosseid raamatuid müüma! Sa jääd nälga!" Külastus kestis veel veidi aega, siis surusime teineteisel kätt ja ütlesime head aega ning ma lahkusin ta kontorist. Ma pole Jake'i sellest päevast saadik kordagi näinud – kolmkümmend viis aastat.

Mõni aasta pärast kodulinnast lahkumist tulime mina ja mu naine korra tagasi, külla. Ma üritasin Jake'i üles otsida, kuid mulle öeldi, et ta oli Läänerannikule kolinud. Ta äri oli läbi kukkunud. Ta oli kaotanud oma kolm kinohoonet ning kogu varanduse.

Kaks aastat pärast kirjandusevangelistina töötamise algust paluti mul oma liidu kirjastusjuhi abiks hakata. Mõni aasta hiljem võtsin koos oma perega vastu kutse minna teenima üle ookeani – Kaug-Ida divisjoni Indoneesia uniooni. See oli üheksateistkümneaastase tasuva misjoniteenistuse algus.

Nüüd, pensionil, mõtlen ma tihti uuesti kõigile nendele õnnistustele, mis on mulle ja mu perele osaks saanud. Mõtlen paljudele sõpradele Kaug-Idas, eesõigusele sõita üle kogu maa, kui sõitsime puhkusteks USAsse ja tagasi, rõõmule saada osa meeste ja naiste väljaõpetamisest hingivõitvateks kirjandusevangelistideks ning Jumala otsesele juhtimisele nii paljudel hetkedel meie elus.

Kui ma tagasi vaatan, mõistan paremini, et Ta tõotus "temale antakse ta leib, temale on vesi kindlustatud" (Jesaja 33:16) on täide läinud ning enamgi veel. Meie leival on ikka või olnud ning vesi segatud piimapulbriga!

Kus on Jake? Kui ma teaksin, jutustaksin talle Kristusest, kes hoidis mind nälgimisest ning hoolitses lisaks iga mu vajaduse eest.