Jeesus oli Jumal. Ometi tuli ta siia maa peale inimesena. See on universumi ime. See sarnaneb mõnevõrra inimese sipelgaks saamisega, kuid arvestades seda, mida me teame universumi suurusest ja keerukusest, peame olema sipelgatele lõpmata lähemal kui Jumal meile. Asi on selles, et Jeesus alandas iseennast, et saada meie sarnaseks, ja Ta alandas iseennast veelgi enam, et surra meie eest, eriti veel, et surra kurjategija ristisurma.

Nagu eile märkisime, pole teist miili ja teise põse pööramist käsitlevate lõikude keskne eesmärk, et peame päev-päevalt täpselt sel viisil käituma, vaid suhtumine või vaimsus, milles peame elama. Me peame elama ristilöödud elu.

Miks me peame seda tegema? Sest meie ristilöömata mina on meie isiklike probleemide peamine põhjus. Mõtle selle üle. Miks ma tahan kätte maksta? Sest keegi on haavanud mu uhkust, mind kavalusega tüssanud tasu maksmisel jne. Selle tulemusena paisub kohe minu egoism ja ma asun sõjaretkele.

Mäejutluse järgimise teebki raskeks just see, et Jeesus ütleb seal selgesti, et me peame need suhtumised ja reaktsioonid eneses laskma Jumalal surmata.

Kristlastena oleme aru saanud, et peamine põhjus, miks inimesed end õnnetuna tunnevad, on omaenese mina. Ego kaitsmine ja eneseväärikuse pärast muretsemine hävitab meid. See ei hävita mitte ainult meie hingerahu, vaid mõjutab meid hävitama ka teiste hingerahu ja vastupidi. Ja see, mis on tõsi individuaalsel tasandil, kehtib ka rahvusvahelisel tasandil. Kui ma seda kirjatükki kirjutan, kuumeneb parajasti sõda endises Jugoslaavias taas, sest üks pool tahab oma maad tagasi saada ja teine pool kaitsta oma saavutusi.

Nii läheb maailma ajalugu aina edasi. Kuid Jeesus tahab selle ajaloo lõpetada – kõigepealt meie südames ja viimaks kosmilises mõttes Tema taastulekul.