Võib-olla kõige olulisem sõna Meie Isa palve Matteuse versioonis on sõna „nagu“. Me palume, et Jumal andestaks meile nagu me andestame teistele. Luukas kasutab sõna „sest“, kuid mõlema aluseks olev idee on sarnane. Inimlik ja jumalik andestus on omavahel seotud. Me peame andestama, nagu meile on andeks antud.

See ei tule enamikule meist kergelt. Enamikule meist meeldib andestust vastu võtta, kuid me ei lähe liiga kaugele, et otsida võimalusi seda edasi anda.

Siin räägib Jeesus kristlastega. Ja kristlased on inimesed, kes on kogenud Jumala halastuse suurust. Tegelikult on kristlased nii tänulikud, et nad soovivad halastust edasi anda.

Selline suhtumine ei tule loomulikult. Me oleme sündinud sooviga kätte maksta ja tagasi teha, mis inimesed on meile teinud. Oleme sündinud südamega, mis ei andesta kergesti.

See viib meid tähtsa punktini salmis Matteuse 6:12. Kristlased on muudetud inimesed. Nad ei istu tegevusetult, võttes vastu Jumala armu, vaid neist on saanud selle armu jagajad. Kristlased on inimesed, kes on hakanud mõistma, et ei saa armastada Jumalat, armastamata teisi inimesi, Tema lapsi.

Odav arm tähendab, et inimesed saavad Jumalalt armu ja lähevad siis oma eluga edasi nagu enne. Kuid Jeesus tegi lõpu odavale armule. Jumala arm Jeesuse kaudu ei piirdu ainult meie võlgade andestamisega, vaid uuestisündimises muudab see ka meie elu. Jeesus ei ütle: „Võta mu andestus ja ela edasi nagu tavaliselt.“ Ei, Ta ütleb: „Nüüd, kui sulle on andeks antud, hakkad sa tegutsema nagu mina. Sa muudad tegelikkuseks õndsaksiitmise ja hakkad olema halastav (Mt 5:7). Sa hakkad püüdma olla täiuslik, nagu Isa taevas on täiuslik, sest sa hakkad isegi oma vaenlasi armastama ja neile andestama (salmid 43–48).“

Pääste on õmblusteta kangas. Sa ei saa olla andeks saanud ja õigeks mõistetud, ilma et oleksid samas pühitsetud ja ümber kujundatud. Kristlased hakkavad andestama samamoodi, nagu andestab Jumal.