Sel varasel aastaajal ei olnud viigipuud harilikult veel täielikult lehes. Viigipuudel ilmuvad viljaalged enne lehti, seetõttu on ootuspärane eeldada, et täies lehes viigipuul on ka viljad. Kristus astus puu juurde lootuses sellelt vilja leida, kuid otsinud oksad läbi, ei leidnud Ta muud kui lehti ja Ta needis puu ära.

Selline teguviis oli Kristuse töös ainulaadne. See ei sarnanenud Tema tavapäraste tegudega. … Kuhu Ta iganes läks, jagas Ta sõnadega armunõu ja tegudega headust. Ta oli Taastaja. Ta oli Tervendaja. Ta ei tulnud maailma hukka mõistma, vaid soovis maailma Tema läbi päästa. Jüngrid ei suutnud mõista, miks Kristus karistas puud viljatuse pärast. Nad küsisid: “Kuidas see viigipuu nii otsekohe ära kuivas?”

Sellele sündmusele oli vahetult eelnenud Kristuse võidukas sissesõit Jeruusalemma. Ta oli teist korda templi puhastanud ja kaubitsejad templist välja ajanud. … Templiõuedes kariloomade müüjad tegid ebaausaid tehinguid, kuid Jeesus andis neile käsu lahkuda. Jumalikkus sähvatas läbi inimolemuse ja ükski uhketes riietes preester ega kaubitseja ei söandanud kohale jääda. …

Toimuv oli tähendamissõna juutide hajutamisest üle kogu maailma. Nüüd esitas Kristus jüngritele neetud puud kujundina Jumala õiglasest vihast, kes näeb templiõuesid rüvetatuna ebaseaduslikust kasuahnusest. Ja kujundina juudi rahva hävingust. Puu, mis Kristuse silme ees uhket lehestikku kandis, sümboliseeris juudi rahvast, kes kaugenes Jumalast, kuni uhkus ja ärataganemine võttis vaimuliku eristamisvõime ning nad ei tundnud ära oma Lunastajat. …

Neetud viigipuu oma silmakirjaliku lehestikuga jääb õppetunniks kõikidele ajastutele kuni maailma ajaloo lõpuni. … Kuna Saatana meelsus sisenes Kristuse päevil pühitsemata südametesse, et tollase sugupõlve seas Jumala nõudmistele vastu töötada, teame, et see meelsus siseneb ka end kristlikeks tunnistavatesse kirikutesse meie ajal. Ajalugu kordub. … Kuid neid, kes Jumala käske täidavad, ei lükata ümber. Nad võtavad oma juhiseks Jumala Sõna. – Käsikiri 32, 1898.