Jeesus ei keeruta. Müü maha kõik ja anna vaestele. See on väga dramaatiline avaldus, väga nõudlik avaldus.

Aga nii on ka väide, et „kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt. Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle“ (Mt 10:37–39). Selles kõiges pole midagi väga õrna. Jeesus esitab absolutistlikke nõudmisi.

Aga kui hakkame mõtlema, siis seoses Jeesusega ei ole sellised nõudmised midagi uut. Kümme käsku ütleb: „Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!“ (2Ms 20:3). Jumal nõudis Vanas Testamendis oma rahvalt kõik. Ta oli „armukade Jumal“¹², kes ei talunud mingit konkurentsi.

See Jumala ja mitte ühegi teise kummardamise kontseptsioon kandub üle Uude Testamenti, kus meil kästakse armastada Jumalat kogu oma südame, hinge ja mõistusega.

Kristlus ei ole poolik religioon. See on täieliku pühendumise religioon. See on üks neist joontest, mis muudab kristluse erinevaks enamikust teistest maailma suurtest religioonidest.

Mäletan, kui pettunud ma olin, kui astusin esimest korda vastu hinduismile, sadadest miljonitest jumalustest koosnevale religioonile. Hindudel pole mingit probleemi võtta Kristust kui ühte Jumalat miljonite teiste seas. Kuid hindudel on hoopis teine asi võtta Jeesus vastu kui üks ja ainus Jumal ja Päästja. See on radikaalne – enamiku jaoks liiga radikaalne.

Aga see on see, mida Jeesus nõuab. Inimene kas kuulub Kristusele või mitte. See on tõsine valik. See on valik, mis ei tunne kompromissi. Kristlus on radikaalne – juurteni tungiv – usk.

¹² 1968. ja 1997. a Piiblis püha vihaga Jumal.