Mida sa paluksid, kui Jumal ütleks: „Palu, mida ma sulle peaksin andma!“? Jumal ütles seda Saalomonile. Me ei tea täpselt, mis mõtted käisid Saalomoni peas enne, kui ta sellele vastas, kuid kindlasti võime mõelda, milline võiks olla meie isiklik vastus. Mida sina paluksid? Pidev puhkus mõnes veetlevas paradiisis? Hea välimus ja/või vägev füüsis? Uus auto või maja või mõlemad? Parim võimupositsioon? Mis siis, kui see oleks tõesti tühi tšekk Jumalalt? Kuidas sa selle täidaksid?

Saalomonil oli just nii tühi tšekk. Õnneks leidis Jumala küsimus noore kuninga ühel targemal hetkel. Ta märkis alandlikult oma tarkuse puudumist ja suutmatust juhtida Jumala rahvast. Selle tulemusena ta palvetas: „Anna seepärast oma sulasele sõnakuulelik süda, et ta võiks su rahvale kohut mõista ning vahet teha hea ja kurja vahel“ (1Kn 3:9).

See oli õiget laadi palve. See ei olnud isekas palve, vaid palve edendada Jumala riiki maa peal. Jumal oli rahul. „Sellepärast et sa palusid seda,“ ütles Ta, „ega palunud enesele pikka iga, rikkust ja oma vaenlaste hinge, vaid palusid mõistust, et kuulata, mis õige on, siis ma teen, vaata, nagu sa ütled: näe, ma annan sulle targa ja mõistliku südame, nõnda et sinu sarnast ei ole olnud enne sind ega tõuse sinu sarnast ka mitte pärast sind.“ Kuid Saalomon ei saanud ainult seda, mida ta palus. Ta sai ka „rikkust ja au“ (1Kn 3:10–13).

Saalomon on illustratsiooniks Jeesuse käsule otsida esmalt Jumala riiki ja Tema õigust. Saalomon tegi seda ja kõik muu anti talle pealekauba. Kuid pange tähele, et kõik muu tuli kõrvalsaadusena ega olnud peamine eesmärk. Jumal tahab õnnistada meid palju rohkem, kui enamik meist eales loota oskab.