On täiesti loomulik, et tahame tundma õppida Kedagi, kelle poole me palvetame. Me tahame teada, millises õhkkonnas meie palvet kuuldakse. Kas palvetame Jumala poole, kellelt tuleb iga and välja pigistada? Kas palvetame Jumala poole, kelle viha tuleb vaigistada? Või kas palvetame Jumala poole, kelle süda on nii helde, et Ta on rõõmuga valmis andma rohkem, kui me palume?

Jeesus soovib meile need asjad selgeks teha. Esiteks rääkis Ta Jumalast kui Isast (Mt 7:7–11), kes on lahkelt nõus vastama meie palvetele heade andidega. Samas oli kogu Tema maapealne elu Jumala armastava iseloomu ilmutus. Me näeme Jumalat kõige selgemalt läbi Jeesuse elu ja õpetuste objektiivi.

Kõik meist on, õige küll, oma igapäevases elus ebakindlas olukorras. Me ei või kunagi ette teada, milline meeldiv või ebameeldiv sündmus võib järgmisena aset leida.

Selles mõttes oleme nagu Aabraham, kes kutsuti oma esivanemate kodust Kaananimaale. Kui Aabraham välja läks, ei teadnud ta täpselt, kuhu ta läheb, kuid ta teadis, kes teda sellel teekonnal saadab. Ja see teadmine oli talle tähtsam kui kogu maailm. See teadmine andis talle julguse ja rahu. See andis talle lootuse ja sihi. See andis talle kindluse ja lohutuse.

See Jumal, kes oli Isaks Aabrahamile, tahab olla Isaks ka mulle. Ta tahab mu elu juhtida täpselt nii, nagu Ta juhtis Aabrahami, kui too lahkus Kaldea Uurist. Ta armastab mind sama palju kui Aabrahami, Taanieli, Peetrust, Johannest, Paulust, Martin Lutherit, John Wesleyt ja Joseph Batesi.

See on imeline! Universumi Jumal on minu Isa. Pole siis ime, et ma võin usus Tema trooni ees põlvitada. Abivajajaid ei aja Ta mingil juhul välja. Ta annab häid ande kõigile, kes Teda paluvad.