Oli peaaegu kesköö, kui meie rong Tšita raudteejaamast välja sõitis, ja me olime ennast kenasti oma kupees magamiseks sisse mässinud. Me kolmekesi ohkasime kergendatult, kui rong kiirust kogus ja itta, Siberi taiga poole suundus. Kuigi meid ootas ees neljakümne nelja tunni pikkune reis Tšita ja Habarovski linna vahel, tervitasime seda kui võimalust möödunud intensiivsest nädalast taastuda.

Jose Campos, Peakonverentsi kirjastusosakonna juhi abi, ja Igor Puškin, meie vene tõlk, olid lootnud aja kokkuhoiu mõttes meie teekonna sellesse piirkonda lennata, kuid kui saabusime oma üle öö kestnud rongireisilt Tšitasse, teatas meie võõrustaja, et ainus lend Habarovskisse terve nädala jooksul oli just tunni aja eest lahkunud. Pettunud, kuid kohkumatud, otsustasime ainsa reisialternatiivi kasuks – ja kiirustasime rongipileteid ostma. Lõpuks rongis, sättisime ennast pikaks reisiks sisse.

Varjatud uudishimuga uurisime oma kupeekaaslasi. Peagi saime teada, et kaks meest olid sõdurid – üks venelane, teine põhjakorealane. Põhjakorealane, kes tundis sama suurt huvi meie vastu kui meie tema vastu, hoidis peagi käes "Ajastute igatsuse" väljaannet, samal ajal kui Jose Campos Igori tõlke abil talle entusiastlikult meie kristlikust tööst jutustas. Mõne aja pärast leidis Igor, kes oli juba kolme-nelja treeningseminari tõlkinud ja professionaalsed kirjanduse müümise võtted omandanud, end sellele põhja-korea sõdurile raamatuid reklaamimas.

See konkreetne "Ajastute konflikti" komplekt, mis mul sel reisil kaasa oli, polnud tavaline. See komplekt oli eriline. Viimaste nädalate jooksul olin ma kogu komplekti üksipulgi uurinud, sinna märkmeid kirjutanud ja järjehoidjaid kleepinud, et seminaril tunde anda. Seepärast pidasin ma neid nii oluliseks, et vedasin neid endaga kaasa tuhandeid miile läbi Venemaa ühelt kohtumiselt teisele. Ma tahtsin neid käepärast hoida, et saaksin jagada neid haaravaid lõike, mis aitasid heaks töötajaks saada – lõike, mis neid inspireerivad omakorda kliente ostmisele inspireerima.

Nii et kui siis Igor minu poole pööras ja ütles, et korea sõdur mu raamatuid osta tahtis, olin rõõmus ja mures korraga. Mul tuli selle reisi käigus veel seitse seminari läbi viia ja kuidas pidin ma seda oma raamatuteta tegema!

Ma mõtlesin kiiresti olukorra üle. Kas see oli jumalik hoolitsus, et me lennukist maha jäime ja selle rongi peale sattusime? Nägin Jumala plaani ellu ärkamas. Tundsin, et Jumal oli ette määranud, et need raamatud selle noore sõduri käte läbi Põhja-Koreasse jõuavad. Täie kindlusega, et need reisivad edasi erilise Taevast saadud juhendi alusel, asetasin märgistustega raamatud – "Patriarhid ja prohvetid", "Prohvetid ja kuningad", "Apostlite teod" ja "Piiblilugemised" sõduri vastuvõtvatesse kätesse. See rõõmus tänulikkuse hetk tõi kaasa hulganisti naeratusi. Ootame seda õnnelikku päeva, mil kuuleme ka ülejäänud lugu.

Jälle üks armu ime! Seekord juhtus see Venemaal.