Nurga tagant on huvitav välja piiluda. Kunagi ei tea, mis ees ootab. Minu tütar on juba pikemat aega põdenud ajuvähki. Oma pikal haigusteel on ta saanud mitmesugust ravi, mis talle elupäevi juurde on toonud. Tema haiguslugu pole veel läbi, kuid sellest hoolimata oleme ühe sammu jälle edasi liikunud. Olime kuuajalisel kiiritusravil. Pärast ravi lõpetamisega seonduvaid protseduure võeti meid jälgimisele. Juba paari kuu aja pärast, pärast ravi lõppu, tõdeti, et meie üheksa-aastasel tütrel on ajus muutused, mis viitavad ajukasvaja taastumisele. Kuna muutused ei täitnud lõikuskriteeriumit, siis jäime ootama seda, millal kasvaja sirgub piisavalt suureks, et kirurg võiks seda eemaldama hakata. Järgnes kolm koormavat kuud järgmise peapildi tegemiseni. Sel ajal ei tehtud ravi, kuna tema keha lihtsalt ei talu ülearust ravikoormust. Viimase peapildi vastus oli järgnev: „Muutus, mis viitas kasvaja taastumisele, on kadunud!“ Vau! Ma pidin tooli pealt maha kukkuma. Kuidas siis nõnda? Seletada ei osanud keegi. Igaüks võib ise mõelda, mille või kelle arvele ta selle paneb. Mina ei oska muud tõdeda kui et oleme saanud kogeda ootamatut Taevaisa imet. See, mis meie lapsest edasi saab, on ainult Tema kätes.

Ainult see, kes vaatab elu lähedalt, näeb Jumala imesid! Kevad on käes, varsakabjad õitsevad. Mine vaata, kas ka sinu kraavipervel õitsevad.

Taevaisa, tänu S ulle uue päeva eest! Lase mul suhtuda sellesse sellisena nagu see on. Anna tarkust pöörduda Sinu poole ka kõige pisemates argipäeva tegemistes. Juhata, hoia, kaitse. Anna oskust märgata oma ligimest ja väärtustada seda, mis Sina meile andnud oled. Kuid anna ka oskust loobuda kõigest sellest, mida me ei suuda mõjutada ei tegude ega sõnade läbi. Aamen.

Kristel Harjaks