Issanda Vaim töötab kõige imelisemaid teid pidi. Tihtipeale me ei mõista seda. Kas on võimalik, et katoliku kiriku preester huvitub nii väga kirjandusteenistusest ning soovib nii innukalt, et evangeeliumi kuulutataks, et hoolitseb selle eest, et kirjandusevangelistil transport oleks ning ta kiiremini oma tööd teha saaks? Just nii juhtus ühe kirjandusevangelistiga Visayani misjonis Filipiinide Vabariigis.

Ben Garma, kes sõitis kommunaalteenuste firmas mootorrattaga, ühines kirjandusteenistusega. Ta entusiasm peegeldus eriliselt nädalavahetustel peetavatel töömaratonidel. Oli ilmselge, et Issand juhtis ta elu. Ta rõõmustas selle üle, et võis olla Issanda kirjandusevangelist, ning seda oli juba ta näost näha.

Neli kuud pärast kirjandusevangelistiks hakkamist kolis ta ühte bangalosse Matalomis. Lahke olemisega naine juhatas Beni ta uude elukohta. Siin kohtas ta padre Domingit, katoliku preestrit, kes ei märganud alguses Beni kohalolekut. Ta ei tahtnud raamatuid müüva seitsmenda päeva adventistist kirjandusevangelistiga midagi tegemist teha. Kuid keegi ei suuda pikalt entusiastlikku, pühendunud kirjandusevangelisti ignoreerida ning midagi ikka juhtub.

Padre Doming ignoreeris Beni, kuni Ben preestrile ühel päeval "Piiblilugude" soovitust näitas, mille oli kirjutanud kardinal Jaime Sin, Manila peapiiskop. Padre Doming oli hämmastunud, kuid huvitatud. Talle meeldisid terviseraamatud ning ta tellis ühe "Taimede tervistavad imed".

Tänu tihedatele külastustele said neist peagi head sõbrad. Aeg-ajalt jalutasid nad koos tänavail. Linnaelanikud, kes neid teadsid, kommenteerisid midagi "katoliku preestri ja adventpreestri ühiste jalutuskäikude" kohta. Padre Doming mõistis pakilist vajadust kirjandusteenistuse järele.

Ühel päeval ütles ta Benile: "Ben, ma hindan kõrgelt seda tööd, mida teed. Ma tean, et sellega on kiire. Nii et ma tahan, et sa mu Toyota maasturit või Kawasaki mootorratast enda tööks kasutaksid. Kasuta neid, millal sul iganes vaja peaks minema."

Ben võttis hea meelega mootorratta enda kasutusse. Ta laenas seda igal pühapäeva hommikul ja tõi alati ustavalt reede pärastlõunal tagasi, kasutades seda terve nädala, et Jumala raamatuid inimeste kodudesse toimetada. Ta keeldus seda hingamispäevastele jumalateenistustele sõitmiseks kasutamast.

Padre Doming tahtis ikka, et ka ta maasturit Beni töö jaoks kasutataks. Ta müüs selle hiljem väga soodsa hinna eest Beni kirjastusjuhi abile. Padre oli otsustanud, et ta maasturit tuleb kirjandusteenistuseks kasutada ning ta soov sai tõeks.

Kes teab, võibolla leiab padre ühel päeval tee Jumala kogudusse ja leiab end kirjandusteenistuse kaudu Jumalat teenimas. Kas oleme üllatunud, et katoliku preester aitas kuulutada sõnumit, mida me kõik armastame? Ei tohiks olla. Kogu maailmas sünnib armu imesid, milles Jumal kasutab inimesi, kes pole isegi kristlased, et oma eesmärke saavutada. Jumal viib oma töö nii meiega kui ka meieta lõpule.