Surnud käsule! Kirjas roomlastele 7:1–3 panime tähele, et surm lõpetab seadusliku abielukohustuse. Nüüd, neljandas salmis, kohandab Paulus selle illustratsiooni kristlase kogemusega, aga teatud muutustega rollides. 1.–3. salmis toodud illustratsioonis vabastab mehe surm naise kohustusest Seaduse ees. Aga neljandas salmis toodud patuse enese mina surm vabastab uskliku käsu valitsuse ja hukkamõistu alt ning teeb ta vabaks ühinema Kristusega. Aga kuidas siis ikkagi on kristlane „surnud käsule”? See surm toimus, kui nad lubasid oma mina „risti lüüa” koos Kristusega, astudes läbi ristimise veehaua (vt Rm 6:3–6). Uskliku surm koos Kristusega on surm käsule lunastusteena. Jumala armu usaldamine tähendab surmata väikseimgi usaldus käsuseadusesse kui taevasse viivale teele. Kristlased teavad, et neis enestes ei ole midagi head, et Jumal ei andnud käsku inimeste päästmiseks ja et usk Jeesusesse on ainus tee igavesse ellu. Nad on surnud igale enesega rahulolu vormile ja käsupidamisele elluviiva teena.

Selles osas peame olema ettevaatlikud. See on usklik, kes suri, mitte käsk. Käsk elab ikka veel ja nagu Paulus hiljem väidab, on käsk püha, õige, hea ja vaimulik (Rm 7:12 ja 14). Aga Jumal ei ole kunagi andnud käsuseadust selleks, et inimesed seda pidades end päästa saaksid.

Käsk ei ole surnud. Suur reformaator Johann Calvin märgib: „Me peame hoolikalt meeles pidama, et käsuseadus ei õpeta vabanemist õigusest.” Käsk seisab ikka veel kui Jumala kõrge õiglusestandard, see mõistab ikka veel hukka nende patu, kes sellest üle astuvad, ja see tõukab ikka veel mehi ja naisi risti jalamile, otsimaks puhastust oma pattudest. Kuid käsul endal ei ole mingit puhastavat väge. Kui inimesed surevad käsule kui päästevahendile, siis on võimalik nad uuesti üles äratada ja ühendada kui abielusidemega Jumala tegeliku lunastusplaani järgi Kristusega. Ja selles uues ühenduses kannavad nad vilja Jumala kuningriigile. See vili, nagu Paulus märgib Rm 6:22, on pühitsuse vili.