Piibel käsib meil olla pühad. Kuid mida see tähendab? Mõned leiavad, et pühaduse juures on kõige olulisem korrektne hingamispäeva pühitsemine. Teised arvavad, et pühadus seisneb õiges dieedis või korralikult kümnise ja annetuste maksmises. Või kõik need kokku ja veel muudki. Kuid seda muud määratletakse väliste tegude kaudu. Sellised määratlused taasloovad sama probleemi, mille vastu Jeesus rääkis: kirjatundjate ja variseride ebapiisav pühadus.

Nad tegid kõike hästi. Tegelikult olid nad uhked, et nad käitusid paremini kui teised inimesed. Nii sai nende käitumine osaks probleemist, kuigi nad tegid väliselt kõik, et Jumalale heameelt teha.

Kuid kuidas sai see nii juhtuda? Kuidas on võimalik, et nad ei olnud pühad, kui nad nii pedantselt hingamispäeva pidasid, kümnist maksid ja toitu valisid?

Häda oli selles, et variseride motiiv pühaduseks lähtus valest asjast. See rajanes nende enesearmastusel, mitte armastusel Jumala ja kaasinimeste vastu.

Tõeline pühadus tähendab lõppkokkuvõttes seda, et olen vabanenud enesekesksest elust. See tähendab, et minu elu keskmes on Jumal Kristuses. See tähendab, et mu elu keskpunkt ei ole enam selles, mida inimesed minust arvavad või mida nad saavad minu heaks teha, vaid selles, mida mina saan teiste heaks teha.

Tõeline pühadus on meie maailma suurim vajadus. See on minu tänane suurim vajadus. See on Jumala kuningriigi keskmes. Jumal tahab, et ma oleksin püha nagu Tema on püha.