„Ma ei andesta sellele naisele kunagi seda, mis ta mulle tegi.“ „Ma ei unusta kunagi oma pastori julmust.“
Oled sa kunagi selliseid mõtteid haudunud? On sul kunagi olnud intensiivseid tundeid kellegi vastu, kes on sulle või kellelegi, kellest sa hoolid, tõeliselt ülekohut teinud?
Enamikul meist on. Enamik meist on näinud vaeva, et andestada ja lõpetada selle peale mõtlemine. Enamik meist on pingutanud mõistmaks, et me peame olema nagu Jeesus, kes, kui Teda naelutati ristile, suutis palvetada: „Anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“
Kuid Jumal ütleb, et me peame olema Tema sarnased. Peame saama andestajaks just nii, nagu Jumal on andestaja.
Aga kuidas? võime küsida. See toob meid andestuse võtmete juurde. On teatud asjad, mis aitavad meil õppida andestama.
Esiteks mõistmine. Sageli on olemas mõjuvad põhjused, miks inimesed midagi teevad. Kui võtame aega, et avastada nende põhjused, on sageli lihtsam neile andestada.
Teiseks, enamik meist peab õppima, kuidas lõpetada nende asjade peale mõtlemine. Liiga paljud hoiavad oma inetut andestamatuse vaimsust elus, toites vimma ja viha tundeid. Enamik meist vajab Jeesuse puhastavat väge, et oma mälestused läbi loputada. Meil on valida, kas hoida kinni negatiivsest või lasta Temal täita meid uute, puhaste mõtetega.
Kolmandaks on armastus. Mäejutluse uurimisel oleme ikka ja jälle tähele pannud Jumala agapē-armastust, mis on teiste vastu järeleandmatult heatahtlik ja soovib neile vaid parimat, ükskõik kuidas nad meid kohtlevad. Tõelise andestuse juured on selles armastuses.
Neljandaks, tõelisel andestajal on vaja iga päev heita pilk ristile. Peame nägema, et Jeesus suri meie eest. Selle tulemusena mõistame, et peame olema halastavad ja andestavad, nagu meie Päästja on andestav.