Matteuse 7:11-s ei saa olla suuremat kontrasti, mis on hea Isa ja kurjade inimeste vahel. Loomulikult pole inimeste patune loomus selles tekstis Jeesuse peamine mõte, kuid see tuleb veelgi selgemini esile, kuna tõde, mida Ta tahab selgitada, on Tema jaoks niivõrd iseenesestmõistetav, et Ta suudab seda pikema jututa kasutada võrdlustes. Tema arusaam, et inimkond on oma loomult kuri ja patune, vastandub igasugustele humanismi vormidele.

Ma mäletan, kui elevil ma olin, kui kirjutasin oma doktoriväitekirja. Mu uurimisaineks oli revolutsioonifilosoofia. Sel ajal mässasin ma Jumala ja koguduse vastu ning kõige enam tahtsin leida uut selgitust elule, millel oleks mõte sees.

Kui vaimustatud ma olin revolutsioonilistest plaanidest, kus väideti, et inimesed võivad uusi ja õiglasi majanduslikke ja poliitilisi süsteeme luues luua taeva maa peal. Igaüks annab ühiskonnale nii palju, kui suudab ja saab vastu kõike, mida vajab – see kõlas väga kaunilt.

Teoorias oli kõik suurepärane. Kuid siis olin sunnitud esitama raske küsimuse, miks sellised head ideed kunagi reaalses elus ei tööta, miks ajaloo kataloogis on üks utoopia ebaõnnestumine teise järel. Mu mõtted pöördusid tagasi fakti juurde, et inimloomus on omakasupüüdlik ja patune, et vastus peitub ainult kristluses.

Peaksime tähele panema, et kui Jeesus kirjeldas patust inimkonda, jättis Ta enda mängust välja. Tema sõnad olid: „Teie, kes olete kurjad.“ Jeesus polnud kuri. Tal oli Jumala süda ja Jumala mõttemaailm. Just selle poolest on Ta meist erinev.

Aga Ta tahab, et me muutuksime Tema sarnaseks. See on see, milles seisneb pöördumine ja uussünd. Jumal tahab muuta meid enda sarnaseks.

Tänan Sind, Isa, et Sa ei loobu minust. Tänan Sind, et Sa riskisid oma Poja patusesse maailma saatmisega, et minul oleks igavene elu.