Palju hinnalisi hingi on eemal kohtadest, kus nad võiksid kuulda Jumala päästeplaanist, kuid Jumalal on oma viisid ka nendeni jõudmiseks. Just siin mängib kirjandusevangelism väga olulist rolli, nagu võib näha järgnevast kogemusest.

Üks kirjandusevangelist tegi endale teed aina sügavamale Celebese saare keskel asuvale kõrgendikule. Ta jõudis suurde külla, kus rahvas teda tervitas. Ta võttis välja oma pildirulli ja alustas piiblitunniga.

Kui ta kokkuvõtte oli lõpetanud, ütles üks esimeses reas istuv mees: "Nüüd on minul sulle midagi öelda."

"Tore," vastas kirjandusevangelist. "Mida siis?"

Mees vastas: "Seitsmes päev on hingamispäev." Kirjandusevangelist oli peaaegu sõnatu, sest ta teadis, et selles kauges kohas pole ühtegi kirikut. Ta teadis ka, et ükski tööline polnud varem selles külas käinud.

Kui ta end taas kokku võtta suutis, küsis ta mehelt: "Miks sa ütled, et seitsmes päev on hingamispäev?"

Mees rääkis siis järgmise loo: "Peaaegu aasta tagasi kündsin ma oma riisipõldu. Kui ma oma carabao (vesipühvli) taga töötasin, kuulsin äkki häält ütlemas: "Seitsmes päev on hingamispäev." Pidasin oma carabao kinni ja vaatasin enda taha. Ma olin külast väljas, peaaegu keset suurt põldu, mis kattis mitmeid aakreid, ja näha polnud kedagi.

Mõtlesin, et mu mõistus teeb minuga trikke, ja pöördusin töö juurde tagasi ning kündsin edasi. Olin vaid lühikese maa edasi läinud, kui kuulsin jälle seda häält, seekord valjult ja selgelt, ütlemas: "Seitsmes päev on hingamispäev." Jäin jälle seisma ja vaatasin enda ümber, kuid ei näinud kedagi.

See häiris mind väga, nii et ma sidusin oma adra lahti ja läksin koju tagasi. Ma otsustasin oma Piiblit lugeda ja üritada seitsmenda päeva kohta rohkem teada saada. Siis mõistsin, et mul pole aimugi, kustkohast Piiblist otsida. Pead palveks kummardades palusin Issandat, et Ta mulle näitaks, kui Piiblil midagi seitsmenda päeva kohta öelda oli. Siis otsustasin lasta Piiblil lahti vajuda ja lugeda sealt, kust see avanes.

Panin Piibli selle küljele seisma ja lasin lehtedel lahti kukkuda. Esimene salm, mida lugesin, oli Matteuse 28:1: "Aga kui hingamispäev oli möödas ja hakkas juba koitma nädala esimese päeva hommikul, tulid Maarja Magdaleena ja teine Maarja hauda vaatama." Kui ma seda lauset lugesin, teadsin, et see päev oli hingamispäev."

Kirjandusevangelist kinnitas mehele, et tal oli hingamispäeva avastuses õigus. Veelgi enam, ta rääkis mehele, et ka tema oli hingamispäevapidaja. Ta jutustas talle tuhandetest hingamispäevapidajatest üle kogu maailma. Rõõmsana teades, et selles piirkonnas elas keegi, kes uskus, käis kirjandusevangelist päeval ringi ja müüs raamatuid ning andis õhtuti piiblitunde.

See põllupidaja ei olnud oma avastust enda teada hoidnud. Ta oli üritanud külaelanike südamesse külvata ning selle tulemusena olid need seemned kasvama hakanud.

Mõne nädala pärast naasis kirjandusevangelist Misjoni büroosse ja rääkis oma kogemusest. Üks pastor saadeti sellesse külla evangeelseid koosolekuid pidama. Koosolekute lõppedes loodi rohkem kui kuuekümne-liikmeline kogudus. Jälle üks armu ime!