Veelkord räägib Paulus Seaduse/käsu otsatarbest. Käsu üks rollidest on püstitada piire. „Siin pead sa olema,” ütleb käsk. „Niimoodi pead sa käituma.” 10 käsu seadusest loeme, et me ei tohi varastada või abielu rikkuda ja et peame austama nii Jumalat kui ka oma vanemaid. Käsk paneb paika käitumise normid või piirid.

Aga mitte kõik ei rõõmusta piiride üle. See toob meid sõnani „üleastumine”. Üleastumine on patt. Me kasutame sõna „üleastumine”, et näidata piirist üle astumist. Seega võib seda kasutada siis, kui keegi astub üle selgelt piiritletud käsust. Tänane tekst ütleb: „kus ei ole käsku, seal ei ole ka üleastumist.” Mida see lõik tähendab? Tundub, et Paulus kasutab negatiivset väljendit, et kinnitada selle väite tõesust, et kus on käsk, seal paljastab see üleastumise, mille lõpptulemuseks on Jumala viha.

Pea meeles, et ta räägib neile käsumeelsetele juutidele, kes uskusid, et nad võisid saada Jumala tõotuse osaliseks läbi käsupidamise. Ta ütleb neile, et see ei paku neile mingit päästmist. Miks? Pane tähele loogikat:1) Neil on Jumala käsk. 2) Aga nad kõik on üle astunud selle tingimustest. 3) Järelikult peavad nad vastu võtma karistuse üleastumise eest. 4) Sellepärast, kui nad ei saa abi Jumala armu vastu võttes, on nad kohe kindlasti ilma lootuseta. Paulus ei ütle, et midagi eksisteeriks ilma käsuta. Üldse mitte – Roomlastele 1–3 räägib ta, et paganate seadus väljendus nende südametunnistuses ja et juudid olid paljastanud Jumala käsu. Igaüheni oli jõudnud Tema käsu mingisugune kuma.

Samuti ei paku Paulus ka, et midagi oleks valesti käsuga või käsupidamisega. Mitte mingil juhul. Pigem tuli ta õpetama sõnakuulelikkust usule (Roomlastele 1:5; 16:26) ja ta kinnitab, et käsk on püha, õige ja hea (Rm 7:12). Mida ta tegelikult mõtleb, on see, et kuigi käsk on hea, on see päästmise seisukohalt väärtusetu. See paljastab meie patu (üleastumise) ja näitab meile vajadust uskuda Jumala halastust. Käsk peaks meile näitama, et me vajame armu. Tragöödia on aga selles, et me tahame vahel käsust armu aseaine teha.