Väikeses Tšiili külas Angolis olid 81-aastase Feliberto Carrasco sugulased ja sõbrad kogunenud tema matusetalitusele. Siin voolasid vabalt pisarad ja mälestused kadunust, nende armsast isast, vanaisast ja onust, kes nüüd oma peeneimas ülikonnas vaikselt kirstus lamas. Üks tema õepoegadest istus ruumi seina ääres, kui rahvas ümber tungles. Ta vaatas sinna, kus tema onu lamas. Ja mingil põhjusel tundus talle, et onu vaatab talle otsa. „Ma ei suutnud seda uskuda,” rääkis ta hiljem kohalikule ajalehele. „Ma arvasin, et kindlasti eksisin ja sulgesin silmad. Kui ma need taas avasin, vaatas onu ikka mulle otsa. Ma hakkasin valjusti hüüdma ja jooksin tooma midagi, millega avada kirst, et onu välja aidata.”

Ja nad aitasidki ta välja! Kui 81-aastane härrasmees šokeeritud sugulaste ja sõprade rõõmuhõisete ja pisarate saatel kirstust välja aidati, palus ta vaikselt klaasitäit vett. Hiljem teatas kohalik raadiojaam Carrasco surmateate parandamisest, öeldes, et see uudis oli olnud ennatlik!

Kujuta ette suure hirmu muutumist metsikuks rõõmuks, kui Jeesus ilmus äkitselt ülemisse tuppa oma leinavate sõprade hulka! Kuigi Tema esimene sõna oli shalom, on Luuka aruanne selge: „Aga nemad kohkusid ja lõid kartma, arvates end vaimu nägevat.” (Lk 24:37) Sest maa elanikud teavad kibedat tõde: surnud inimesed ei tule ellu tagasi. Seetõttu elamegi oma ähvardava surma pühalikus hirmus.

Kuid loomise Jumalast sai lunastuse Issand ja kui Ta hüüdis oma viimased sõnad „See on lõpetatud!”, teadis universum – kui ka maailm ei teadnud –, et surma saatanlikule mürgile on viimaks leitud jääv vastumürk. „Et nüüd lapsed on liha ja vere osalised, siis on ka Jeesus ise otse samal viisil liha ja vere omaks võtnud, et ta surma kaudu kõrvaldaks selle, kellel on võimus surma üle − see tähendab kuradi −, ja vabastaks need, kes surma kartes olid kogu eluaja orjapõlves.” (Hb 2:14, 15) Kristuse ülestõusmise tõttu – loe edasi häälega, eks? – on surm lõpetatud, tegelikult, tõeliselt lõpetatud, mis saab tähendada ainult seda, et need, keda oleme sügavalt armastanud ja õrnalt maha matnud, tulevad ka oma kirstust ja urnist välja just nagu Carrasco ja Kristus.