Oli 2008. aasta oktoober. Üks inimene Keilast oli tellinud raamatu „Prohvetid ja kuningad” ja ma pidin pärast 7. oktoobrit tellijale helistama. Nii tegingi. Kuna ilm oli ilus, otsustasin raamatu ise Keilasse ära viia. Tellija oli nõus ja ütles, et peab tööle minema pärast kella ühte päeval.
Jõudsin kohale veidi pärast kella 12. Peale „Prohvetite ja kuningate” ostis see inimene veel „Ajastute igatsuse”. Andsin talle veel Tallinna koguduse infolehe ja Keilas alustanud koguduse alfa-kursuse reklaami.
Mul oli kaasas ka rohkem raamatuid ning tagasiteel külastasin veel mitut maja, kus inimesed ostsid mitu raamatut ja esitasid tellimuse raamatule „Ajastute igatsus”.
Tagasiteel raudteejaama mõtlesin, et lähen kaubamajja keha kinnitama, kuid tundsin südames kutset kohe rongijaama tagasi minna. Kui jõudsin raudtee-esisele platsile, nägin inimesi rongile kiirustamas ja hulk reisijaid oli juba platvormil. Küsisin ühelt naisterahvalt, kas on tulemas Tallinna-rongi, millele ta vastas, et kohe tulebki. Tänasin ja astusin perroonile ning nägingi paremalt tulevat rongi. Tavaliselt istun esimeses vagunis, aga seekord jõudsin rongi seismajäämise ajaks teise vaguni juurde. Sain seal rääkida ühe noore emaga, kelle lapsele kinkisin juturaamatu. Taipasin alles hiljem, miks Jumal oli andnud mulle mõista, et pean koju tagasi sõitma; sööma minnes oleksin sellest rongist maha jäänud.
Jumala juhtimised ja teed on tõesti imelised!
Maimo Leibur