See on kummaline piiblitekst – Jeesus nutab! Tema lohutas murtud südameid, tõi rõõmu rõhutuile ja koormatuile, andis rahu murelikele ja lootust heitunuile – ja nüüd nutab Ta ise. Mille pärast? Jeesuse ümber tunglejatele on see suur rõõmuhetk. Õhku täidavad rõõmsad hääled ja muusika. “Kogu jüngrite hulk [hakkas] rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud: “Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel! Rahu taevas ja kirkus kõrgustes!”” (Lk 19:37, 38). Jüngrid olid pannud Ta eeslisälu selga ja viisid Jeesuse Ta enda korraldusel Õlimäelt alla Jeruusalemma, kus nad lootsid Ta kuningaks kroonida.

Rõõmustava rahvahulga keskel vaatab Jeesus alla päikesepaistes säravale Jeruusalemmale ning nutab kõigi hämmastuseks linna pärast. Miks? Ta nutab Jeruusalemma elanike pärast, kes on Ta ära tõuganud ja linna pärast, mis varsti hävib Rooma sõjaväe käe läbi karistuseks oma pattude eest (salmid 42-44).

Kuid mitte ainult Jeruusalem ei pannud Teda nutma. “Vaadates ajas ettepoole, viimasele põlvkonnale, nägi Jeesus, et samasugune ärataganemine, mis tõi hävingu Jeruusalemmale, valitseb maailma” (Suur võitlus, lk 18). Ta nuttis seadusetu, kohutmõistva kaasaegse maailma pärast. Kristus nuttis mõnede sinu naabrite, sõprade ja pereliikmete pärast. Ja lõpuks nuttis ta meie kaasaegse maailma iga kadunud inimese pärast, keda Ta igatseb päästa ja keda Ta võiks päästa, kui nad ainult seda sooviks.

Varsti jätab Kristuse naeratus Tema pisarad varju. Kindlasti naeratab Jeesus, kui Ta vaatab lunastatuid, kes rõõmsa südamega seisavad klaasmerel ja laulavad kiitust Tema nimele. Jeesuse kannatused on läbi saanud ja, vaadates üksisilmi armastavalt nende peale, kelle päästmise nimel Ta suri, saab Ta “pärast oma hingevaeva” – kannatusi ja valu, mida maksis Talle meie lunastamine – “näha valgust ja rahuldust” – see on lõplikult möödas (Js 53:11). Kas see pole küllaldane põhjus naeratuseks? Kas sina eelistad olla Kristuse pisarate või naeratuse allikas?

Daniel R. Guild