Selle koletise võimu identifitseerimisel pane tähele seda olulist hoiatust: ära unusta, et Ilmutusraamatus kirjeldatakse võimu, mitte isikut ega inimesi, institutsiooni, mitte indiviidi. Selle prohvetikuulutuse põhjal ei ole kellelgi õigust osutada naabrile, sõbrale või kolleegile ja väita: „Sa oledki kindlasti seesugune.” Tall ise õpetas meile: „Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut.” (Mt 7:1) Teoloogiline uhkus on Lutsiferi, mitte Talle laps.

Sellest hoolimata on selle koletise võimu identifitseerimisel valitsenud piibliteadlaste vahel sajandite jooksul hämmastav üksmeel. Minu raamatukogus on LeRoy Froomi raamat „Prophetic Faith of Our Fathers” („Meie isade prohvetlik usk”) – neljaköiteline kokkuvõte, mida soovitab Wilbur M. Smith Fulleri Teoloogiaseminar kui erakordselt „ammendavat, värsket ja usaldusväärset meie keeles”. Neis köidetes on Froom jälginud Ilmutusraamatu 13. peatüki tõlgendamise ajalugu kristlikus kirikus. Alustades Salzburgi peapiiskopist Eberhard II-st (1200−1246) on selles pikk loetelu teadlasi, kes uskusid ja õpetasid et see metsalise võim nii Ilmutusraamatus kui ka Taanieli raamatus kujutab paavstlikku institutsiooni Roomas.

Niipea kui üks jõuab sellele järeldusele, on lihtne seda veendumust kõrvale heita kui pelgalt stereotüüpset, iganenud protestantismist ülekuumenenud, vanamoelist keskaegse mõtteviisi jätkumist. Pealegi on 1260 aastat pimedat keskaega möödas ja maailm on nüüd valgustatud, eelnevad barbaarsused pole enam olulised. Mis siis, kui 538. aastal murti Rooma barbarite ajajärk ja tõsteti nii Rooma piiskop katoliku kiriku väljapaistvaimaks juhiks? Mis siis, kui 1260 aasta pärast sai paavstlus surmahaava, kui Napoleoni kindral Berthier võttis paavsti vangi ja kuulutas paavstliku poliitvõimu lõppenuks? Mis siis, kui see poliitiline sandistav haav paranes eelmisel sajandil, kui Mussolini leping paavstiga ennistas Vatikani territooriumi ja sellega algas Rooma geograafilis-poliitilise valitsuse taastamine?

Kuid valitute jaoks ei ole tegelikult küsimus „Mis siis?”, vaid hoopis „Mis edasi?” Kas võib olla, et Rooma tänapäevases hämmastavas globaalses domineerimises tunneme apokalüptilisi võnkeid, mis hoiatavad, et lõpp on lähedal? Ja kas see pole siis valitute jaoks õige aeg ennetavalt ja alandlikult jagada tõde, nagu see on Jeesuses, oma katoliiklastest naabrite ja sõpradega?