Ühel päeval ütles Peetri ema selge sõnaga, et poiss ei läheks lähedalasuvasse tiiki ujuma. Varsti pärast seda pidi Peeter poodi minema, aga kuna tee läks tiigist mööda, otsustas ta igaks juhuks ujumispüksid kaasa võtta.

Nii on liigagi sageli enamikuga meist. Tavaliselt juhime end ise kiusatusse.

Aga me ei ole üksi. Lisaks sellele, et peame võitlema oma isiklike nõrkustega, ütleb Piibel, et Saatan töötab aktiivselt selle nimel, et luua olukordi, kus me oleme valmis langema. Me ei tohi kunagi unustada, et elame oma igapäevaelu keset suurt võitlust hea ja kurja vahel, Kristuse ja Saatana vahel.

Piibel ütleb, et Jumal ei kiusa kedagi (Jk 1:13). Teisest küljest, Ta kasutab kiusatusi meie iseloomu arendamiseks. Seega loeme Jaakobuse 1:2, 3, et peame pidama „seda lausa rõõmuks“, kui satume „mitmesugustesse kiusatustesse“, kuna teame, et meie „usu läbikatsumine teeb“ meid „kannatlikuks“.

Selles on midagi imelist meie Jumala kohta, kes võib võtta sisuliselt kurja kogemuse ja muuta selle millekski heaks. Pole midagi, mida Jumal ei saaks kasutada, et teha head.

Kuigi on tõsi, et Jumal kasutab igapäevaelu katsumusi, et arendada meie iseloomu ja usku, on tõsi ka see, et Ta kasutab selles protsessis meie pingutusi. Me peame olema nagu talupoiss, kes ütles: „Kui ma möödun arbuusipeenrast, ei saa ma midagi teha, kui mu suu hakkab vett jooksma, aga ma saan sealt mööda joosta.“

Peame sagedamini „jooksma“ mööda neist kohtadest elus, millest teame, et seal on meie nõrk koht. Me peame iga päev palvetama, et Jumal aitaks meil mõista oma konkreetseid nõrkusi ja annaks meelekindluse need Vaimu väega võita. Tal pole puudu väest. Kuid liiga tihti on meil puudu otsustavusest ja selle väe küsimisest.